Terviseameti, ravimiameti, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi ning Eesti Perearstide Seltsi kinnitusel sisaldab hulgaliselt väärinfot veebileht, mida Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing soovitab oma raadioreklaamis enne vaktsineerimist külastada.
Kodulehel väidetakse, et 18-aastaseks saamiseni manustatakse lastele 25 vaktsiinidoosi. Reaalsuses manustatakse lastele immuniseerimiskava alusel 12–14 annust, kinnitavad meedikud.
Kodulehel väidetakse, et vaktsiinid sisaldavad looterakke. Tegelikkuses ei sisalda vaktsiinid looterakke ja vaktsiinide valmistamiseks aborte ei tehta. Mõnede vaktsiinide tootmiseks kasutatakse inimese loote rakuliinidel kasvatatud viiruseid. Loote rakuliinid on rakud, mida kasvatatakse laboris. Loote rakuliine kasutatakse paljude levinud käsimüügi- ja retseptiravimite, sealhulgas külmetusravimite testimiseks ja väljatöötamiseks. Ravimid, sealhulgas vaktsiinid ise, ei sisalda looterakke ega kudesid, selgitavad pöördumisele alla kirjutanud meedikud.
Kodulehel väidetakse, et vaktsiinid sisaldavad ohtlikke lisaaineid: alumiiniumühendeid, antibiootikume ja saasteaineid. Reaalsuses koosnevad vaktsiinid toime- ja abiainetest. Vaktsiinide toimeaineteks on surmatud või nõrgestatud bakterid või viirused või murdosa nende valkudest. Mõned vaktsiinid sisaldavad toksoide ehk inaktiveeritud bakteriaalseid toksiine. Vaktsiinide toimeained tagavad immuunsuse kujunemise inimorganismis. Vaktsiinide abiained soodustavad vaktsiini toimet ja tagavad vaktsiini säilitatavust ning stabiilsust.
Üks selline abiaine on näiteks sorbitool. Sorbitool on suhkur, mida esineb looduslikult ka paljudes puuviljades, näiteks õuntes ja pirnides. Vaktsiinide abiained sisalduvad vaktsiinides mikroskoopilistes kogustes ning ei avalda negatiivset mõju inimorganismile. Terviseameti selgitused vaktsiinide abiainete kohta on avaldatud terviseameti kodulehel.
«Vaktsineerimise kohta väärinfo levitamine on viinud selleni, et viimastel aastatel on suurenenud lapsevanemate arv, kes otsustavad oma lapsi mitte vaktsineerida. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, mil meil on reaalne oht raskete nakkushaiguste taasesinemiseks. Inimesed on unustanud, millist ohtu kujutavad endast nakkushaigused, nagu poliomüeliit, difteeria, B-viirushepatiit ja teised,» märgivad meedikud.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on viimastel aastatel Euroopa regioonis nakatumine tõusnud vaktsiinennetavatesse haigustesse, mille levikut pole aastakümneid nähtud. 2022. aastal registreeriti Euroopas 232 difteeria haigusjuhtu, neist üks surmajuht. 2021. aastal esines Tadžikistanis poliomüeliidi puhang, mis hõlmas 50 last, neist 34 lapsel arenes halvatus. 2021. aastal tuvastati Ukrainas poliomüeliidi juhtumeid. 2022. aastal avastati Suurbritannias reoveest polioviiruseid.
2018. aastal suri Lätis läkaköhasse vaktsineerimata laps. Aastatel 2017–2019 esines Euroopas leetrite puhang, mis hõlmas üle 200 000 inimese, sealhulgas registreeriti 38 haigusjuhtu Eestis.
«Paljud nakkushaigused on meie jaoks kadunud tänu sellele, et meil on olnud kaua suur vaktsineerimisega hõlmatus. Eestis tuvastati viimane difteeria juhtum 2001. aastal, poliomüeliidi juhtum 1961. aastal ja surmaga lõppenud läkaköha 2007. aastal,» toovad meedikud esile.
Viimase kümne aasta jooksul on vaktsineerimisega hõlmatus Eestis olnud languses, mille jätkudes võivad siiani kaugeks jäänud rasked nakkushaigused Eestisse tagasi tulla.
Vaktsiinvälditavad nakkushaigused on laastava mõjuga ja võivad lõppeda tervisekahjustusega, halvimal juhul surmaga. Vaktsineerimisega kaasnevaid võimalikke kõrvaltoimed ei saa võrrelda nakkushaiguse põhjustatud tervisehädadega.
Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud tõenduspõhisele meditsiinile ja teadusele, mis on piisavalt tõestanud, et kaasaegsed vaktsiinid on efektiivsed ja ohutud. Vaktsiinide kõrvaltoimete statistika on avaldatud ravimiameti kodulehel, kus on ka eraldi andmed Covid-19 vaktsiinide kõrvaltoimete kohta.
Oma lapse immuniseerimise üle otsustamisel tuleb meedikute kinnitusel lähtuda vaid ametlikes infoallikates, näiteks lehtedel www.ta.vaktsineeri.ee ja www.ravimiamet.ee avalikustatud infost ja vajadusel küsida nõu pädevalt spetsialistilt, eeskätt oma perearstilt, pereõelt või raviarstilt.
Spetsiifilisemates küsimustes on võimalik pöörduda nõu saamiseks ka infektsioonhaiguste arstide, terviseameti või ravimiameti poole.