Ameerika südameassotsiatsiooni ajakirjas avaldatud uuringu kohaselt seostuvad mõningad suuõõne bakterid menopausijärgses eas naistel kõrge vererõhu tekkega.
Kõrget vererõhku määratletakse tavaliselt kahe mõõtmise abil: süstoolne vererõhk (ülemine number, mis mõõdab rõhku, kui süda lööb) 130 mm Hg või kõrgem, ja diastoolne vererõhk (alumine arv, mis näitab rõhku südamelöökide vahel) 80 mm Hg või kõrgem.
Kuigi varasemad uuringud on näidanud, et olemasoleva parodontiidiga inimestel on vererõhk kõrgem võrreldes nendega, kellel seda ei esine, ütlevad teadlased, et uuring on esimene, mis uuris seost suuõõne bakterite ja areneva hüpertensiooni vahel.
«Kuna periodontaalne haigus ja hüpertensioon on eriti levinud vanematel täiskasvanutel, võib suuõõne bakterite ja hüpertensiooniriski vahelise seose kindlakstegemisel olla võimalus tõhustada hüpertensiooni ennetamist, suurendades sihipärast suuhooldust,» ütles professor Michael J. LaMonte, üks uuringu vanemautoreid.
Teadlased hindasid New Yorgi osariigis Buffalos osteoporoosi ja periodontaalse haiguse uuringus 1215 menopausijärgse naise andmeid (keskmine vanus uuringus osalemise ajal oli 63 aastat, aastatel 1997–2001). Uuringusse kaasamisel registreerisid teadlased vererõhku ja kogusid suuõõne hambakattu igemepiiri alt. «See on koht, kus mõned bakterid hoiavad igemete ja hammaste struktuure tervena ning teised põhjustavad igeme- ja periodontaalset haigust,» ütles LaMonte. Samuti tähendasid nad üles ravimite kasutamise, haigusloo ja elustiili, et hinnata, kas vanemate naiste suuõõne bakterite ja hüpertensiooni vahel on seos.
Uuringusse kaasamisel oli umbes 35 protsendil uuringus osalejatest normaalne vererõhk: näidud alla 120/80 mm Hg, ilma vererõhuravimeid kasutamata. Peaaegu 24 protsendil osalejatest oli veidi kõrgenenud vererõhk: näidud üle 120/80 mm Hg ilma ravimeid kasutamata. Umbes 40 protsendil osalejatest oli ravitud hüpertensioon: diagnoositud kõrgenenud vererõhk ja seda raviti hüpertensiooniravimitega.
Teadlased tuvastasid proovides 245 ainulaadset bakteritüve. Ligi kolmandikul naistest, kellel ei olnud hüpertensiooni või kes ei saanud uuringu alguses hüpertensiooniravi, diagnoositi kõrge vererõhk jälgimisperioodil, mis oli keskmiselt 10 aastat.
Analüüsi käigus:
- seostati 10 bakterit 10–16 protsenti suurema riskiga kõrge vererõhu tekkeks;
- seostati viis muud bakteritüüpi 9–18 protsenti madalama hüpertensiooniriskiga.
Leiud on eriti olulised menopausijärgsete naiste puhul, kuna LaMonte sõnul on kõrge vererõhu levimus eakamate naiste seas suurem kui samas eas meestel.