Pärast rasket teadmist inimese elu muutub

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hele Everaus
Hele Everaus Foto: Liis Treimann

Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku juhataja Hele Eve­­raus ütleb, et suhtlemine on arstikunsti üks osa ning selleks peab arstidel alati jõudu jätkuma.

Hele Everaus, kuidas teatada inimesele, et tal on viimases staadiumis vähk?

Ma ei ole küll kõrval olnud, kui sellest kõneldi sellele patsiendile, kellest kõrvalolev lugu räägib – kas see juhtus kuskil uuringukabinetis või erakorralise meditsiini osakonnas, seda ma ei saa kommenteerida.

Aga tegelikult me lähtume kõigepealt sellest, missugust informatsiooni on patsient võimeline vastu võtma. Et milline on ta seisund.

Kui osa uuringuid on veel pooleli, ja eriti siis, kui kollegiaalset läbiarutamist ei ole olnud, siis me selle ütlemisega kunagi ei kiirusta. See kõik on päris mitmeetapiline protsess ja sõltub sellest, mida me täpselt teame, ning siin me ei tohi eksida.

Siin loos jäi patsiendi pojale kindel arusaam, et pärast eriarstide konsiiliumi võetakse temaga ühendust. Kuidas see ühenduse võtmine tavaliselt käib?

Üldine reegel on, et infot jagatakse ainult haigele. Patsiendist mööda minnakse ainult siis, kui patsient on teinud volituse, et see võib olla ka keegi teine peale tema.

Kui aga kellelegi on mingi lubadus antud – ma arvan, et niisuguseid lubadusi, mida täita pole võimalik, ei saa anda –, siis unustamist ei saa kuidagi aktsepteerida.

Ja on tõesti kahetsusväärne, et suhtlemine selle patsiendi lähedasega ei ole ühte kindlat rada pidi läinud. Aga meie kohus on selle kõige peale mõelda, see ei ole nii, et patsient peab selle peale mõtlema.

Muidugi on raske neid keerulisi asju patsiendile rääkida, aga see on me ameti osa, ilma selleta arstitööd ei tee.

Patsiendi poja mure on seotud ka sellega, miks ei vaata meditsiin inimest kui tervikut, miks uuritakse eraldi sooli, magu ja kopsusid.

Ma vaatasin selle patsiendi loo üle, teda on väga korralikult uuritud. Ja mitte ainult soolestikku ja magu, vaid ka kopsuröntgeni pildid on tehtud juba aasta tagasi, ja korduvalt. Siin ei ole uuringuid määranud arstidele midagi ette heita. Patsienti vaadati kui tervikut. See kõik on aga tunnistus selle kohta, et ükski uuringumeetod ei ole absoluutne.

Kas teil on tulnud ette olukordi, et patsient lahkub siit ilmast raske haigusega, täit tõde oma haigusest teada saamata?

Minu praktikas ei ole.

Me ei tea ju keegi, kui lähedal või kaugel on kellegi lõpp. Ja kui me üldse tahame midagi toimetada, siis me peame patsiendile seletama, miks ja mida me teeme. Patsiendi enda osa raviprotsessis on väga suur.

Teine asi on, kui patsient ekstra ei küsi. Väga paljud inimesed ei taha tõesti täpselt kõike teada. Ja ega me siis ei hakka talle loengut lugema, et teil on see, teine ja kolmas. See on seesama arstikunsti ja tunnetuse küsimus, missuguse informatsiooniga patsienti koormata, millega tal on või millega tal ei ole mitte midagi peale hakata.

Pärast raske terviseinfo teadasaamist ei ole inimese elu enam kunagi see, mis enne. Ei talle ega tema lähedastele. Vaid see inimene, kes ei ole oma elus midagi niisugust kogenud, ei iseenda ega oma lähedaste kaudu, võib mõelda, et mis see siis ikka nii hullu on.

Tegelikult on küll. Selle järel algab teine elu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles