Tervelt viiendik Järvamaa maakodudes elavatest eakatest on kogenud väärkohtlemist ühes või teises vormis – kas hooletusse jätmist, vaimset või füüsilist vägivalda, kirjutab Ahula Sotsiaalse Varjupaiga juhataja Marika Tuherm ajakirjas Sotsiaaltöö.
Uurimus: väärkohtlemist on kogenud viiendik kodustest eakatest
5. mai 2012, 21:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuherm püüdis oma uurimusega kaardistada väärkohtlemise ulatust ja sagedamini esinevaid vorme, kus ja kelle poolt väärkohtlemine aset leiab, kas eakad on väärkohtlemisest asjaomaseid asutusi teavitanud ja millist abi on neil võimalik saada, kas väärkohtlemine on nende jaoks üldse probleem.
Uurimuse põhjal leidis ta, et üle poole Järvamaal elavatest eakatest elab üksi oma majas või korteris, mis on ka oluline hooletusse jäämise põhjus. Hooletusse jätmist esineb piirkonnas elavate eakate puhul 27,6 protsendil ning kõige sagedamini esinev hooletusse jätmise vorm on igapäevase vajaliku abita jätmine.
Füüsilist vägivalda esineb piirkonnas elavate eakate puhul 8,6 protsenti ning levinuim füüsilise vägivalla vorm on tõukamine-lükkamine. Vaimset vägivalda esineb maal elavate eakate puhul 21,4 protsenti, levinuimad vaimse vägivalla vormid on sõimamine ja halvustamine-süüdistamine.
Eakate väärkohtlejateks on enamasti nende lapsed/lapselapsed või abikaasa/elukaaslane. Väärkohtlemine leiab aset enamasti eaka kodus, vahel ka väljas.
Eakad räägivad väärkohtlemisest lastele/lastelastele või naabrile, paljusid eakaid takistab häbi oma murest rääkimast. Abi saamise võimalustest teatakse kõige enam usaldustelefoni ja turvakeskust, pigem kasutatakse aga hoopis sõbra/naabri või sotsiaaltöötaja abi.
Füüsiline ja vaimne vägivald esinevad enamasti koos, seevastu hooletusse jätmine ja füüsiline vägivald ei ole omavahel seotud.
«Kokkuvõttes võib järeldada, et eakad ei räägi oma väärkohtlemise murest enamasti professionaalse abi pakkujale, vaid oma lastele/lastelastele või naabrile. Paljud jätavad häbist oma murest lihtsalt rääkimata ega pöördu asutuste poole, kes võiksid neid aidata. Selle tõttu ei jõuagi info väärkohtlemisest sageli abipakkujateni. Eelöeldu kinnitab eeldust, et suur osa väärkohtlemise juhtudest jääb varjatuks,» kirjutas Tuherm.
Tuherm rõhutas, et tema uurimuse metoodika ei luba teha järeldusi terve Eesti kohta, vaid ainult uuritud piirkonna kohta Järvamaal. Uurimuse raames küsitleti 210 Järvamaa valdades (Albu, Ambla, Järva-Jaani, Koeru ja Roosna-Alliku) maal elavat üle 65-aastast inimest, kes elavad kodus.
«Toetudes oma kümneaastasele töökogemusele eakate hoolekandes ning Eestis läbi viidud uuringutele võin väita, et toimetulekuraskused, mille tõttu eakas võib sattuda abitusse seisundisse, tekivad halvast tervisest, olematust või napist sotsiaalvõrgustikust, väikesest sissetulekust, eluaseme kehvast seisukorrast ja turvalisuse puudumisest. Väärkohtlemise esinemist võivad soodustada omaste vähene kompetentsus; eakate ebapiisavad teadmised ja oskused, valehäbi ja ebakindlus, kuidas väärkohtlemise korral toimida; samuti sõltuvus väärkohtleja abist ning sellest tulenev hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees; haigusest tulenev võimetus väärkohtlemisest rääkida. Samad tegurid on ka põhjuseks, miks väärkohtlemine võib jääda märkamatuks,» märkis Tuherm.
Tulemusi:
* Küsitletud 210 eakast oli hooletusse jäetuna end tundnud 21 protsenti eakatest. Kõige tavalisem oli igapäevase vajaliku abita jätmine. Arstiabist ilma jätmist oli kogenud 6 eakat ja hoolimatust, mis viis meditsiinilise probleemini, nimetas 5 eakat. Kõige sagedamini pidasid eakad hooletusse jätjateks lapsi/lapselapsi – 29 juhul.
* Füüsilist vägivalda oli enda sõnul eakana pidanud taluma 18 vastajat (8,6 protsenti). Kõige levinum füüsilise vägivalla vorm oli tõukamine-lükkamine, 9 eakal oli tulnud taluda löömist-peksmist. Üks eakas oli pidanud taluma põletamist, üks noaga ähvardamist ja üks seksuaalset vägivalda. Füüsilise vägivalla toimepanijateks nimetasid eakad kõige sagedamini abikaasat/elukaaslast (9 korral). Lapsed/lastelapsed olid füüsilist vägivalda kasutanud eakate vastu 6 korral, naabri poolt oli füüsilist vägivalda esinenud 3 korral ja sotsiaaltöötaja poolt ühel korral. Füüsilise vägivalla toimepanemise kohana nimetasid eakad kõige enam kodu (17 korda).
* Vaimset vägivalda oli eakana pidanud taluma 27,6 protsenti. Kõige levinumaks vaimse vägivalla vormiks osutus sõimamine (28 eakat), sellele järgnes halvustamine-süüdistamine (27 eakat). Alandamist-sundimist oli esinenud 19 korral ja hirmutamist-ähvardamist 13 korral, kiusamist 12 korral. Kõige sagedamini on eakad vaimset vägivalda talunud laste/lastelaste poolt (21 korral), sellele järgnesid naabrid (18 korral) ning abikaasa/elukaaslase poolt (15 korral).
* Murest, et neid on halvasti koheldud, oli kellelegi rääkinud 41 eakat ehk 19,5 protsenti vastajaist. Kõige sagedamini olid eakad oma muret jaganud laste/lastelastega (17 korral), sellele järgnes 13 korraga naaber. Veel olid eakad oma murest rääkinud sotsiaaltöötajale, teistele sugulastele või abikaasale/elukaaslasele.
* Väärkohtlemise korral oli abi otsinud 28 eakat ning valdav osa ehk 182 vastanut (87 protsenti) väitis, et nad ei ole abi otsinud. Eakad olid kasutanud 14 korral naabri abi, 10 korral sotsiaaltöötaja, 3 korral politsei, kahel korral jumala, teiste sugulaste, koduhooldustöötaja abi, ühel korral helistanud usaldustelefonile.