Viltuse näoga mees on elus karastunud

Andresel on tasuv töö, ilus auto ja natuke edev jalgratas. Talle meeldib maastikurattakross, jooksmine, suusatamine.  «Pooltele normaalsetele inimestele teen ma suurtel maratonidel tavaliselt ära,» sõnab ta.

Kolmekümneaastane Andres on ise samuti normaalne mees. Siiski tunnistab ta, et silmapaistva auto ja jalgratta on ta endale muretsenud alateadlikult seepärast, et siis vaatavad inimesed rohkem ta uhkeid asju ja vähem tema viltust nägu. Või mõtlevad, et näe, ka temasugune mees võib elada täisväärtuslikku elu.

Oma õige nime avaldamisest loobub Andres siin loos samuti, sest ei soovi, et inimesed, kellega ta tulevikus kokku puutub, tema tervise üksikasjadest interneti abiga enne teaksid, kui ta ise neist rääkida jõuab.

Tugev kui kalju

Lapsepõlves on Andres üle elanud aja, mil teda kõvernäoks kutsuti. Ta vanaema rääkis talle, et kui nad teda lasteaeda panema hakkasid, ei tahetud teda vastugi võtta.

«Tollal oli suhtumine selline, et kui su näoga on midagi lahti, siis oled vaimselt alaarenenud ning su koht on kuskil hooldeasutuses,» räägib ta.

Andres on sündinud sündroomiga, mil on keeruline nimi Hemifacial mikrosomia. Äraseletatult tähendab see, et tema näo- ja lõualuud arenesid juba emaüsas ebaühtlaselt ning sellega kaasnes huule- ja suulaelõhe.
Ajast, mil tal huule- ja suulaelõhe operatsioonidega suleti, ei mäleta Andres midagi. Väikest armi huulel ei pea ta kõneväärseks probleemiks, aga tolle keerulise nimega sündroomi tõttu on mehel puudu üks lõualuuharu. Tulemuseks on ebasümmeetriline näoovaal ning üks üsna äbariku väljanägemisega kõrvalest.

Kooliajal karastunud Andres on praegu tugev kui kalju, täis elurõõmu ja huumorimeelt. Sellesse, kui rahvarohketel üritustel lapsed ta poole näpuga näitavad, suhtub ta tolerantsiga. «Ma ju ise ka jään vahel vaatama inimesi, kes näevad välja pisut teistmoodi kui teised,» ütleb ta. «Kas juhtub mulle vastu tulema punkar või hipi. Ikka vaatan. Ma ei saa inimestele seda pahaks panna, et ma neile silma jään.»

Andres elab ühes Eesti väikelinnas, töötab internetiturunduses. Tartu Ülikooli Kliinikumi ortodondist Triin Jago-mäest ja kirurg Marianne Sootsist kuulis ta juhuslikult ühe oma tuttava kaudu alles täiskasvanueas. Nemad on temaga juba aastaid tegelnud ning viisid ta kokku ka spetsiaalselt huule- ja suulaelõhega patsientidega tegeleva proteesiarsti Priit Niiboga, kes seadis korda ühe ta hambatühimiku.

Arstidel tööd jätkub

Kuus aastat tagasi asendas kirurg Marianne Soots aga puuduva lõualuuharu tema enda roidega. Aja möödudes see lihtsalt sulas ehk resorbeerus. Tuli proovida midagi muud. Järgmises lõikuses siirati mehele titaanist implantaat.

Andresel seisab ees n-ö kõrvaprojekt. Mai lõpus käis ta nõu pidamas saksa kirurgi Ralph Magritzaga, kui too Tartu Ülikooli kõrvakliinikus kõrvalesta taastamise näidisoperatsioone tegi.

Andres ise ütleb, et nüüd, mil ta on täiskasvanud mees, võiks ju mõelda, kas seda kõike enam vajagi on. Oma välimusega on ta ammu leppinud, ka ei kurda ta sõprade puuduse pärast ega kannata häbelikkuse all.

«Aga las nad uurivad mind! Tänu minu probleemidele meditsiin areneb,» räägib ta hoogsalt. «Ja kui minu elus saab midagi tänu sellele paremaks, siis on ju hästi. Minule on see ka huvitav. Minul ei ole kaotada midagi.»