Presidendiproua Michelle Obama käis sel nädalal välja rahvast liikuma kutsuva initsiatiivi Let's Move, võttes sihikule laste rasvumise, mis viimaste aastakümnetega kolmekordistunud olevat.
Miks rasv presidendiproua asi pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmandik Ameerika lapsi on liigpaksud. Lihavusest tingitud tõved lähevad aastas maksma 147 miljardit dollarit. Erukindral Johnnie Wilson ütles, et 75 protsenti parimas sõjaväelase-eas ehk 17-24 aasta vanust noorukit ei ole armeeteenistuseks kõlbulikud. Peamiselt paksuse pärast.
Proua Obama tahab selle asja korda ajada neljaharulise strateegiaga, mis koosneb propagandast (hoitavad etiketid, profisportlastega reklaamid), paremast koolitoidust (mis on vaesemate laste jaoks peamine osa päevamenüüst), väheste toidupoodidega piirkondade (nn toidukõrbete) toetamisest ning liikumise-võimlemise propageerimisest.
Oleks ju imeline, kui ameeriklased paremasse vormi saaksid. Let's Move seda aga vaevalt saavutab. Seda seepärast, et proua Obama ei oska kellelegi öelda, kes kogu selle rasvakogumise eest vastutab. Kuidas ta saakski?
Kui pakse on selline leegion, nagu ta väidab, siis oleks lihavate ameeriklaste või liiglubavate lapsevanemate eneste süüdistamine tagasivalimise seisukohast küll üks hull temp.
Ülekaalulisus ei seondu mitte üksnes halva tervise, vaid ka madala sotsiaalse staatusega. Kui elegantne, vormis ja eelisseisuses proua Obama ei taha jätta muljet, nagu süüdistaks ta alamklasse laiskuses ja lohakuses, peaks ta ütlema: «Ma kavatsen kaitsta ameeriklasi nende paksukstegijate eest»
Kes need siis on? Kes on need kurjad inimesed või tumedad jõud, kes Ameerika süütutele lastele paha tervist soovivad?
Haiglase bürokraatia tavaline mõttekäik on hakata süüdistama kapitaliste, kel kamba peale käsil õel vandenõu. Niimoodi käis 1990. aastate lõpu valitsusepoolne sigaretivastane kampaania, samal viisil taheti pärast esimest maailmasõda kuiva seadust kehtestada.
Paljud proua Obama akadeemikutest toetajad väidavad, et rämpstoitu turustatakse lastele vastutustundetult ja ahvatlevalt. Võib-olla. Aga peamise toidukoguse ostavad oma lastele ikka ju vanemad, mitte lapsed ise.
Kui reklaamindus on muutunud nii deemonlikult keerukaks, et selle eest isegi täiskasvanuid kaitsta tuleb, siis ei piirdu probleem ju aga ilmselt ülisuhkruste hommikuhelveste ja nõretavate šokolaadikookidega. Miks presidendiproua näiteks õllele tuld ei anna?
Nagu 15-aasta taguse sigaretidebatiga, on ka seekord lähenemine üsna ebaloogiline. Tarbijad kuulutatakse süütuks ja eeldatakse, et nende harimine ongi lahendus. Proua Obama plaanides on esikohal hoiatavad sildid ning kalorite loend suures kirjas ja otse keset pakendit.
Toitumisspetsialistidele ja teistele, kes oma tööpäevad selliste asjade peale mõteldes mööda saadavad, tundub see ehk üks hea idee olevat. Terved ja eluga hästi toime tulevad inimesed ei loe aga toidu peale mõeldes paaniliselt kaloreid. Nad elavad rusikareeglite, mitte numbrite järgi.
Teati ju ka enne Clintonite poolt väljamõeldud jubedaid hoiatussilte, et sigaretid tervisele halba teevad. Ja nii teab isegi enamik toidukõrbe elanikke, et porgand on parem kui pontšik.
Proua Obama on, küllap tahtmatult, maininud ka intrigeerivat varianti, et laste halbade toitumusharjumuste taga on feminism. Või vähemalt see, et mõlemad vanemad tööl käivad. Ta väidab, et enne Valgesse Majja töölesaamist üritas ta oma täisajaga ameti kõrvalt 24 tundi hea ema olla ning ei suutnud paraku alati lastele head rooga valmistada. Et seetõttu käidi kiirtoidukohtades rohkem, kui õige. Telliti pitsasid... Ja et see olla hakanud ka paistma, eriti laste pealt.
Minnesota ülikooli uuringud tõestavad, et kui pered söövad koos, söövad nad tõenäoliselt tervislikumalt.
Laste ülekaalulisus on küll probleem, aga mitte kasvav probleem. Ameerika arstide assotsiatsiooni ajakirja jaanuarikuises numbris on kirjas, et 1990. aastate lõpust alates on see jäänud samale tasemele.
Kuigi kuuendik USA lastest on lihavad (proua Obama arvutab kokku, et iga kolmas, kuna lisab ka kergelt ülekaalulised), on need numbrid suuremad vähemusgruppide seas. Arstide assotsiatsiooni varasema uuringu põhjal on superlihavatena kirjas enam kui neljandik Mehhiko taustaga Ameerika teismelise-eelikuid. Ilmselt oligi lihavuse kasv aastani 1999 osaliselt seotud demograafiliste muudatustega.
Miks elab proua Obama poolt mainitud toidukõrbetes niivõrd suur protsent mehhiklasi ja mustanahalisi? Kas on see mingi tabamatu rassistlik nähtus, et poodnikud sealkandis salateid ja värsket kala ei müü kuigi seda ostetaks?
Või on see midagi sarnast, nagu Bill Clinton omal ajal pankade kohta väitis? Et nood on rassistlikud, kui keelduvad vaestele sama varmalt raha laenama kui rikastele Pärast riskantsete laenude kriisi tuleks meil tunnistada, et niimoodi presidendikantslist kamandamisest sünnib rohkem kahju kui kasu.
Toidukõrbed on ehk lihtsalt selle tulemus, et inimesed söövad mida nad tahavad ja mille eest maksta jaksavad.
Esileedide - kui neid niiviisi vildakalt nimetada - poliitilised ambitsioonid on presidendidünastiate tekke kõrval üks asi, mis Ameerika demokraatia allakäigust kõneleb.
Presidendi eelarvega saaks laste tervise heaks ka mõistlikke asju teha. Näiteks on tehtud ettepanek kulutada ekstra miljard dollarit selleks, et tagada toitvam kõhutäis neile 31 miljonile lapsele, kes riigilt toidutoetust saavad.
Nii et selliste asjadega tegeldagu riigieelarve kaudu. Milleks korraldada pseudodemokraatlikke initsiatiive, kus läheb käiku tänitamine ja süüdlaste otsimine?
The Financial Times Limited 2010.