Tuul Sepp: Positiivsete testide arv ei ole nakatunute arv riigis!

Regionaalhaigla kiirabibrigaadi juht Angela Aasanurm koroonaviiruse testi võtmiseks valmistumas. Foto: Tairo Lutter

Terviseameti tänahommikusest teadaandest võime lugeda, et koroonaviirusesse on Eestis nakatunud 135 inimest. See aga on vale sõnum, mis kriisi mastaapidest tegelikku ülevaadet ei anna. Õige oleks öelda, et positiivseid teste on antud 135, tegelik nakatunute arv on aga teadmata ja tõenäoliselt suurusjärgu kõrgem. Tomas Pueyo artiklist, mis põhineb Hiina statistikal, näeme, et selleks hetkeks, kui viirus oli diagnoositud umbes paarisajal inimesel, oli reaalselt nakatunute arv 2500. Sellist suurusjärku võime eeldada ka praegu Eestis.

Olukorras, kus on juba loobutud kõigi sümptomitega inimeste testimisest, ei ole kuidagi võimalik öelda, kui paljud meist juba reaalselt viirust kannavad. Isegi kui kõigil haigetel oleks võimalik ennast testima minna, võib olla üsna kindel, et suur osa neist jätaks selle tegemata ja põeks kodus vaikselt haiguse läbi, eriti kui ei teki komplikatsioone. Iseenesest võib kodus püsimine olla isegi kõige mõistlikum lahendus, kuid võiks olla võimalik vähemalt mingisuguses veebikeskkonnas anda teada oma koroona-laadsetest haigussümptomitest, et praegust haigete suurusjärku kasvõi kaudselt hinnata saaks.

Et saaksime teada, kui suur osa eestlastest praegu viirust kannab (ja see teadmine oleks tulevaste nädalate-kuude planeerimiseks väga oluline), tuleks ilmselt testimist rakendada juhuvalimil – teha viirusetest paarituhandele juhuslikult valitud inimesele ja hinnata seejärel viiruse esinemissagedust kogu populatsioonis. Ilmselgelt meil praegu selleks võimekus puudub, kuid selle tekitamine võiks olla prioriteet. Juhutestimist võib rakendada ka eelmises lõigus ette pandud veebikeskkonna alusel, kus haiged inimesed endast teada annavad.

Igal viirustunnustega haigel oleks tegelikult oluline teada, kas tal on koroona või mitte – sellest lähtuvalt saaks kujundada oma käitumist ning karantiiniaja pikkust. On selge, et suur kiusatus on peale kergetest viirussümptomitest (ja enamik meist põeks seda haigust tõesti küllalt kergelt) paranemist kodust välja minna, kuigi endiselt ollakse nakkusohtlik.

Viirusega nakatunute arvu suurusjärgu võrra alaraporteerimine on ohtlik kommunikatsiooniviga. Niigi on palju inimesi, kes praeguseid meetmeid tõsiselt ei võta ja neid naeruvääristavad. Et säiliks võimekus ravida haigust raskelt põdevaid inimesi, aga ka kõiki muid tervisemuresid, millega tegelemine koroona kõrval tahaplaanile jääb, tuleb nakkuse levikuvõimalused kiiresti alla suruda. Ja selleks peavad kõik oma kontaktid teiste inimestega praktiliselt teostatava miinimumini viima.

See aga eeldab, et kommunikatsioon on vastava tõsiduse ja usaldatavusega, mida ta hetkel pole olnud, vaid pigem üritatakse alahinnata ja paanikat vähendada. Sellest on ka võimalik aru saada, aga nakatunute arvu realistlikum kommunikeerimine aitaks inimestel seda kriisi tõsisemalt võtta. Riskime seekord pigem ülereageerimise kui alareageerimisega, sest eksimine liigse pessimismi suunas on selgelt madalama hinnaga.