Vabatahtlik hooldaja: «Suhtlust ja inimlikku poolt jääb hooldekodus nii palju puudu!»

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng Marike Peedosaar ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng Kirke Kalde. Foto: Erakogu

Koroonakriisi tipphetkel toimisid mitmed hooldekodud üle Eesti vaid tänu vabatahtlikele hooldajatele. Eile kirjutas Postimees Saaremaa kriisikodust, täna Tabivere sotsiaalkeskusest. Üks sinna appi läinutest ütleb, et kui esmavajadused saavad hooldekodus kaetud, siis suhtlusest ja inimlikust poolest jääb vajaka.

Tabivere elanik Sofja Kovbasnjuk (53) oli enne sotsiaalkeskusesse tööle minemist kaks kuud töötu. Sotsiaalkeskus otsis abikäsi ja ta otsustas kandideerida. Olles varem Tartu Ülikooli kliinikumi intensiivraviosakonnas hooldajana töötanud, ei olnud amet võõras.

Samal õhtul, kui Kovbasnjuk CV saatis, sai ta teada, et pooled hooldekodu klientidest, sealhulgas hulk töötajaid, on COVID-positiivseid. See Kovbasnjuki ei kõigutanud. 

Tabivere sotsiaalkeskusesse läks ta teadmisega, et töö eest tasu ei saa. See ilmnes alles siis, kui lepingu sai. «Olen alati unistanud tööst meditsiinivaldkonnas, aga enamasti olen töötanud füüsilist pingutust nõudvatel kohtadel, näiteks koristajana, teinud raudteetöid,» ütleb ta ja avaldab lootust, et saab hooldekodus jätkata ka pärast kriisi. 

Kovbasnjuk naudib hooldajatööd. Talle meeldib hoolitseda eakate eest ja nendega suhelda. Inimestel, kellel on terve elu selja taga, on palju huvitavaid lugusi, ütleb Kovbasnjuk. 

Marike Peedosaar (20) õpib Tartu tervishoiu kõrgkoolis õeks ja töötab sügava puudega lastega. Põhitööd ta praegusel ajal teha ei saa ja koolist oli just akadeemilise võtnud. Pakkumine Tabiveresse vabatahtlikuks minna tuli kooli kaudu.

12-tunnised vahetused on seal jagatud neljaks: kolm tundi osakonnas, kolm väljas, kolm sees, kolm välja. Osakonnas ollakse nii kuus tundi, kuid ka vahepealne aeg kulub töötamisele. Selle aja sees peab mõtlema, mis osakonnas puudu on ja kõik valmis panema. 

«Puhkama peab ka, sest kaitsekostüümis on palav,» ütleb Peedosaar. 

Kolm korda päevas mõõdetakse klientide tervisenäitajaid: kehatemperatuuri, vererõhku, saturatsiooni ehk hapniku sisaldust veres, hingamissagedust ja pulssi. Need tuleb kirja panna ja vaadata, et näidud jääksid normipiiresse. Seintel on selleks suured juhised. Näitajate halvenemisel tuleb helistada COVID-arstile või pöörduda kiirabisse.

Kovbasnjuk ütleb, et kõige raskem on veenda inimesi ravimeid võtma. «Nad küsivad, mis ravim see on ja miks seda võtma peab. Mul on raske seda selgitada,» ütleb Kovbasnjuk. Et kõik ravimid võetud saaksid, on tal oma nipid. 

Teda aitab, et tunneb hooldekodu kliente isiklikult - nende peresid ja lapsi. «Mõnikord eakad unustavad, et pole ravimeid veel võtnud. Räägin nendega teistel teeemade ja pakun siis uuesti, et võiks nüüd rohud ära võtta,» ütleb ta.

Hooldekodus töötamise kogemus pani Peedosaart mõtlema hooldekodude seisundile. «Ma ei kujuta ette, et paneksin oma vanaema hooldekodusse. See tundub nii kurb. Patsiendid ei pruugi seda suusõnaliselt öelda, aga kõik annab märku sellest, et nad ei taha olla nii üksi - eriti praeguses olukorras.»

Kovbasnjuki ema on 83-aastane ja vajab ööpäevaringset hooldust. Hoolimata sellest, et Kovbasnjukile endale hooldekodutöö sobib, oma ema ta kunagi hooldekoju ei tooks. «See pole meie pere jaoks vastuvõetav. Me austame vanemat põlvkonda, kuna niiviisi on meid [Kovbasnjuki ja ta õde] kasvatatud,» lausub ta.

Peedosaar ütleb, et eakad peavad hakkama saama küllaltki iseseisvalt. Hooldajad teevad justkui kõik - küsivad, kuidas toit maitses, kas hambad on pestud, mähivad ja koristavad-, aga need on ainult esmased vajadused. «Suhtlust ja seda inimlikku poolt jääb nii palju puudu!» ütleb ta.

See olukord on pannud Peedosaart mõtlema, et tahaks tulevikus eakate, eriti dementsusega inimestega töötada. 

Kui ta saaks midagi muuta, teeks Peedosaar kohustuslikuks, et igas asutuses oleks õde. «Mulle kurdeti, et üks või teine mure on kaua vaevanud. Tihti hooldajad ei võta seda tõsiselt ega suuna kohe arsti juurde. Või võetakse nii, et kliendid ongi vinguvad vanainimesed. Ei ole!» ütleb Peedosaar, kelle sõnul tuleks eakaid tõsisemalt võtta. 

Ta sooviks neile ka rohkem väljundit anda. Hooldekodudes tehakse trenni, külas saab käia, teiste klientidega suhelda, aga Peedosaare sõnul oleks vaja ka huviringe. Või et neil oleks kasvõi oma aialapikene, mille eest hoolitseda. 

«Need inimesed on enne seda käinud ju aastaid tööl, omandanud hariduse. Hooldekodus neid ei sunnita enam, muututakse laisaks, aga sellevõrra halveneb ka vaimne ja füüsiline seisund. Kui anda neile võimalus ennast kuidagi teostada, tunneksid nad ennast vajalikuna ja sellevõrra paremini,» räägib ta.

Peedosaart häirib, kui hooldajat sanitariks nimetatakse. Palju on tema sõnul suhtumist, et hooldaja on lihttööline. «Jääb mulje, et hooldaja ei ole sama väärtustatud kui teised tervishoiutöötajad. Samas on tal kõige suurem kontakt patsiendiga. See töö on üsna alahinnatud.»

Kui ühiskond pole tänulik, siis hoolealused ikka on. Peedosaar räägib, kuidas üks karmi ütlemisega naine ühel päeval leebub. «Ta vaatas, kuidas aitame ta toakaaslasel mähkmeid vahetada ja ütles: «Te olete ikka tõelised inglid, et sellist tööd teete ja pole kordagi meie peale karjunud!»

Kovbasnjuk ütleb, et hooldustööd ei peaks kartma. «Iga inimene tahab elada. Pole vahet, kas oled noor, vana või väga vana. Hooldekodus elavad inimesed, kellel ei ole kusagil mujal elada. Need on tavalised, normaalsed inimesed ja üksi hooldaja ei peaks oma tööd häbenema.»