Graafikud ⟩ Koroonakriis tõstis ühiskonna stressitaset, kuid enamus näeb tulevikku optimistlikult

Kriisiajal lisavad stressi pinged nii tööl kui ka kodus. Foto: Liis Treimann

Kaheksa inimest kümnest vaatab enda sõnul tulevikku lootuse ja entusiasmiga, selgub viimasest riigikantselei tellitud ja Turu-uuringute ASi tehtud avaliku arvamuse uuringust. Selgus ka, et nooremad otsiksid vaimse tervise probleemide korral abi pigem sõprade juurest, samas kui vanemad pöörduksid pigem perearsti- või õe poole.

Tulevikku vaatavad lootuse ja entusiasmiga pea kõik vanusegrupid, keskmisest kümmekond protsendipunkti lootusrikkamad on inimesed vanuses 65 ja vanemad.

Vanemad inimesed on ka need, kes on enda väitel on kogenud stressi või pinget vähem kui ühiskond tervikuna. Suurima lisanduva pinge all on viimase kuu aja jooksul elanud inimesed vanusevahemikus 15-34 eluaastat ­­– tervelt 57 protsenti leiavad et on olnud tavapärasest suurema stressi või pinge all. Ka 35–49-aastastest pooled tunnistasid, et on olnud tavapärasest suurema stressikoorma alla.

Silma paistavad jällegi inimesed vanusegrupis 65 ja vanemad: neist vaid kolmandik tunnistab, et on olnud suuremas stressis või pinge all kui tavapäraselt.

«Eakamate inimeste praeguse madalama stressitaseme taga on mitu tegurit. Esiteks, isegi kui neil alguses võis olla hirm oma tervise pärast, siis praegu viiruse taandumise ajal on kadumas ka hirm,» ütles psühholoog, pere- ja paariterapeut Kätlin Konstabel. «Teiseks – tööealistel inimestel on muresid, mida eakatel pole: töö kombineerimine laste distantsõppega, kartus töökohta kaotada praegu või lähiajal, sissetuleku vähenemine. Pensionärid on pidanud õppima kokkuhoidlikkust niigi, neil pole ka suuri rahalisi kohustusi, laene-liisinguid – erinevalt tööl käivatest inimestest. Eakatel on kindlasti rohkem ka sellist suhtumist, et on ju erinevaid raskeid aegu – sõjast 90.aastate talongiaegadeni, erinevad kurjad tõvedki on Eestist üle käinud – läbi elatud küll ja hakkama saadud.»

Turu-uuringute AS juht Tõnis Stamberg ütles uuringut tutvustades, et olukorras, kus normaalne suhtlus ja töölkäimine on juba nädalaid eriolukorra tõttu piiratud, on ka loomulik inimeste üldise stressitaseme tõus. Järkjärguline piirangute leevendamine aga annab kõikidel inimestele tuleviku osas paremad väljavaated ja usu millega edasi minna, mida kinnitavad ka seekordse uuringu tulemused.

Uuring küsis ka, kuhu inimene või tema lähedane pöörduks, kui on vaimselt või hingeliselt raske olla. Raskel olemise täpsustusena oli toodud pikalt kodus olemine, rahamure, lähedase tervisemure või muu põhjus. Selgus et parimat turvavõrku pakuvad lähisugulased, sõbrad või muud usaldusväärsed inimesed. Enam kui viiendik oskaks abi küsida ka perearsti või -õe käest. Vaimse tervise spetsialisti poole pöördumist või kriisitelefonile helistamist oskas esile tuua napilt enam kui kümnendik inimestest.

Millega aga seletada nooremate inimeste tavapärasest kõrgemat stressitaset? 

Psühholoog Kätlin Konstabeli hinnangul aitab nooremate ja aktiivsemate stressile kaasa see, et nii suur osa tulevikust – mis neil on suuremas osas ees – tundub ennustamatu, elurütm ja plaanid on sassis ja pole teada, kas ja millal üldse saab hakata plaane tegema, aga elu pausile vajutada ka nagu ei saa. 

Pikem stressiperiood paneb proovile ka koduse elu. «Paari- ja peresuhteid paneb selline muutunud ja edaspidigi muutuv maailm pinge alla – olgu suhted kui toredad tahes. Kui inimeste vahel on lähedased ja südamlikud suhted, saab olla üksteisele turvasadamaks ja toeks, konfliktid lahendatakse rahulikult, suhteid mõtestatakse ümber ja muututakse veel lähedasemaks Kui aga suhted on pealiskaudsed ja jahedad, koos ollakse pigem harjumusest, võivad pereinimesed tunda end veel üksildasemalt ja õnnetumalt kui üksi elavad,» rääkis Konstabel.

«Vaimse tervise probleeme tuleb majanduskriisi ja ennustamatuse tõttu ilmselt juurde, aga iseasi on, et kas inimesed professionaalset abi otsivad. Mõtleme sellele, kuidas depressiivne inimene elu näeb: mina olen mõttetu, maailm on kole paik ja tulevik ka tume. Keskkond on praegu selline, et taolise mõttemustrini jõudmine on kergem kui varem,» avaldas Konstabel arvamus.

Vaimse tervise probleemide puhul tuleb välja, et tervelt neljandik meestest ei pöörduks kuhugi abi otsima või oskaks ütelda, mida ta teeb. Lähisugulase poole oskaks pöörduda abi otsima pea kõik vanusegrupid, kuid sõbra või muu usaldusväärse inimese juurest otsiks abi nooremad inimesed (vanusegrupp 15­–34 aastat) rohkem kui eakamad. Silma hakkab ka asjaolu, et perearsti- või õe juurest otsiks abi enam kui kolmandik pensioniealistest, kui 15–49-aastaste seast vähem kui neljandik.

Uuringus küsitleti telefoni ja veebi teel kokku 2011 Eesti elanikku kes olid 15-aastased ja vanemad. Iganädalase uuringu tellija on Riigikantselei ning see toimus üheksandat korda.