Saar soovib Kiige ja Lanno tagasiastumist

Simmo Saar. Foto: Remo Tõnismäe

«Ajaloo üks verisemaid diktaatoreid Jossif Stalin olla öelnud, et ühe inimese surm võib olla tragöödia, kuid miljoni inimese surm on puhas statistika. Kahju on tõdeda, et tema öeldut tsitaat sisaldab kurba tõde, mille tunnistajateks oleme me olnud kogu kriisi ajal,» kirjutab terviseameti endine kommunikatsioonijuht Simmo Saar Facebookis. Oma avalduse lõpus kirjutab ta, et tahab töö- ja terviseminister Tanel Kiige ja terviseameti juhi Üllar Lanno tagasiastumist. 

Saar meenutab presidendi avaldust eelmise aasta 25. märtsist esimese koroonaviirusega nakatunud inimese surma puhul. Aasta hiljem läheneb ohvrite arv seitsmesajale ja haiglates on ravil enam kui 600 koroonapatsienti. «Ent president on vait, surnutest on saanud igapäevane statistika. Elame justkui kestvas sõjas, kus rindeteated ei eruta enam kellegi meeli ning kus sõja võidust ei taha keegi enam undki näha,» kirjutab Saar. «Elame olukorras, kus ainuke viis on kuidagi hakkama saada – olgu selleks siis koduõppel oleva lapse juhendamine, oma vanemaealiste sugulaste kaitsmine, töökoha säilitamine või oma võimutäiuse säilitamine.»

Viimasesse kategooriasse läheb Saare sõnul nii Tanel Kiik kui ka valitsuse ja ametnike kritiseerimisest hoiduv president. Tema arvates seisneb põhjus selles, et teist ametiaega sihtiv president lihtsalt ei soovi poliitikute ja tippametnike pahameelt ära teenida. «Kahjuks tähendab vaikimine praegusel hetkel nii meie sotsiaalministeeriumi saamatute ametnik-aadlike kaitsmist kui olukorraga leppimist. Vaikimine muudab kõik koroonaohvrid – olgu nad siis otsesed või kaudsed – lakooniliseks statistikaks. Neil pole enam ei nägu ega nime, nendest mittehoolimine avab aga tee uutele kannatustele,» kirjutab Saar. 

Saare sõnul tahab ta, et tervishoiusüsteem saaks tegeleda muuga kui koroonaviirusega, inimesed saaksid vaktsineeritud ja lapsed saaks tagasi kooli. «Ning tahan, et selle jama eest vastutav minister, kantsler ja asekantsler koos terviseameti praeguse juhiga saaksid väärilise palga ning vabastaksid oma tooli pädevamatele inimestele,» kirjutab Saar.