Ravimiameti ülevaade: milline on erinevate vaktsiinide kaitse uute tüvede vastu

Uus leping annab meile muuhulgas juurdepääsu uute võimalike viiruse tüvede vastu kohandatud vaktsiinidele. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Ravimiameti ülevaate kohaselt on praeguseks kättesaadavatele andmetele tuginedes koroonaviiruse LAV ja Brasiilia tüvede puhul erinevate vaktsiinide tõhusus madalam. 

Mida on teada vaktsiinide tõhususe kohta uute tüvede puhul?

Enim kõneainet ja muret põhjustavad viirustüved B.1.351 (Lõuna-Aafrika ehk LAV tüvi), B 1.1.7 (Ühendkuningriigi ehk UK tüvi) ning P.1 (Brasiilia tüvi), vahendab ravimiamet. LAV ja Brasiilia tüvede puhul on näidatud, et vaktsineerimise või algse viirustüve poolt põhjustatud haiguse läbipõdemise järgselt tekkinud antikehad ei pruugi neid tüvesid tulemuslikult neutraliseerida. UK tüve aga seostatakse parema levimisvõimega ning raskemate haigestumiste põhjustamises just laste seas.

Neutraliseerimisvõimet mõõdetakse laboritingimustes ja see näitab, kui palju antikehi on vaja, et kahjutuks muuta teatud hulk viirusosakesi. Kui neutraliseerimisvõime väheneb, tähendab see, et sama koguse viirusosakeste neutraliseerimiseks läheb vaja teatud suurem hulk antikehi. Ei teata täpselt, mismoodi laboris tehtud katsete tulemused on üldistatavad sümptomaatilise COVID-19 haigestumise konteksti. Küll aga näitavad katsete tulemused trendi ning laboris saadud vähenenud neutraliseerimisvõime tulemus tähendab suure tõenäosusega ka antikehade vähenenud võimet COVID-19 haigestumist ära hoida.

Vaatame, kuidas EL-is müügiluba omavad vaktsiinid uute tüvede osas toimivad.

Comirnaty – mRNA vaktsiin, mille tõhusus algse viirustüve (D614G) poolt põhjustatud sümptomaatilise COVID-19 ennetamisel on 95%. Uute tüvede puhul on laborikatsetes täheldatud vaktsineerimise järgselt tekkinud antikehade väiksemat neutraliseerimisvõimet. UK tüve puhul on neutraliseerimisvõime jäänud enam-vähem samaks, kuid Brasiilia tüve puhul vähenenud 6,7 korda. LAV tüve puhul on samuti näidatud 7,6 korda väiksemat antikehade neutraliseerimisvõimet.

COVID-19 Vaccine Moderna – mRNA vaktsiin, mille tõhusus algse viirustüve  poolt põhjustatud sümptomaatilise COVID-19 ennetamisel on 94%. Vaktsiin on laborikatsetes näidanud UK tüve puhul väga head neutraliseerimisvõimet, kuid LAV tüve puhul on näidatud 6,4–9,4 kordset vähenemist ning Brasiilia tüve puhul 3,5 kordset vähenemist.

Vaxzevria (AstraZeneca) – viirusvektoril põhinev vaktsiin, mille tõhusus algse viirustüve  poolt põhjustatud sümptomaatilise COVID-19 ennetamisel on 60%. Vaktsiiniga laboritingimustes tehtud katsed näitasid üheksa korda väiksemat neutraliseerimisvõimet LAV tüve puhul. Lisaks on kliinilistest uuringutest teada, et Lõuna-Aafrika uuringus täheldati sümptomaatilise haiguse ennetamisel vaktsiinil vaid 10%-list tõhusust. Samas ei ole teada, kui hästi hoiab vaktsiin ära LAV tüve puhul rasket haigestumist. UK tüve puhul on Vaxzevrial raske haiguse ennetamisel täheldatud samasugust tõhusust nagu algse viirustüve puhul.

COVID-19 Vaccine Janssen – viirusvektoril põhinev vaktsiin, mille tõhusus algse viirustüve  poolt põhjustatud sümptomaatilise COVID-19 ennetamisel on 67%. Andmeid vaktsineerimise järgselt tekkinud antikehade neutraliseerimisvõime kohta pole, kuid vaktsiiniga tehtud kliinilised uuringud näitasid, et vaktsiini tõhusus on LAV tüve puhul 57%.

Andmeid nii viirustüvede kui ka vaktsiinide tõhususe osas tuleb pidevalt juurde ja seeläbi tekib ka parem arusaam vaktsiinide tõhususest uute tüvede osas. Vaktsiinide arendajad on valmis vajadusel vaktsiine muutma, nii et nad oleksid tõhusad ka uute tüvede osas.

Kuidas tekivad uued tüved?

Viirused vajavad oma elutegevuseks peremeesorganismi, sest nad pole võimelised iseseisvalt paljunema, vahendab ravimiamet. See tähendab, et paljunemiseks peab viirus sisenema teise organismi rakkudesse, kus saab toimuda viiruse RNA või DNA paljundamine ning uute viirusosakeste kokkupanekuks vajalike valkude tootmine. Viirused paljunevad kiiresti ning selle käigus tekib paratamatult pärilikkuseaine (DNA või RNA) kopeerimisel vigu, mida nimetatakse mutatsioonideks. Mutatsioonid tekitavad viirusest uue versiooni ehk tüve.

Mutatsioone tekib viiruse paljunemise käigus pidevalt. Mõned mutatsioonid on sellised, mis mõjuvad viiruse elutsüklile negatiivselt, näiteks vähendavad tema nakatumisvõimet. Sellised uued tüved ei jää püsima, vaid surevad välja. Osad mutatsioonid on neutraalsed – nad ei anna viirusele eelnevaga võrreldes mingisuguseid eeliseid, kuid selliseid mutatsioone kandvad tüved võivad jääda algse tüve kõrvale püsima, kui juhus neid soosib. Kolmandat tüüpi mutatsioonid on sellised, mis annavad uuele viirustüvele eelnevaga võrreldes omadused, mis aitavad viirusel paremini hakkama saada – parem nakatamisvõime ja/või immuunsüsteemi eest pagemise võime, raskema haiguse põhjustamine (pikem põdemine tähendab suurema hulga viirusosakeste tootmist), parem vastupanuvõime nt keskkonnatingimustele jne. Just need edukat tüüpi mutatsioonid toovad aga kaasa halbu tagajärgi peremeesorganismidele, SARS-CoV-2 puhul siis inimestele. Uus edukam tüvi on sageli kiirema, laiema levikuga, põhjustab raskemaid haigestumisi, mis omakorda toob kaasa surmajuhtumite tõusu. 

Kuidas mõjutavad uued viirustüved vaktsiinide tõhusust?

Vaktsiinid algatavad meie kehas immuunvastuse, mille tulemusena tekivad viirusvastased antikehad ja mälurakud. Antikehade ülesanne on seonduda viiruse pinnal oleva valgu ehk antigeeniga. Seondumise tagajärjel ei ole viirusosake enam võimeline rakku sisenema ning on seeläbi muudetud kahjutuks. Samuti kiirendab antikeha seondumine viirusega viimase hävitamist immuunsüsteemi poolt. See, kuidas uued tüved vaktsiinide tõhusust mõjutavad, oleneb sellest, millises piirkonnas muudatused viiruse genoomis on toimunud. Juhul kui muudatused on toimunud vaktsiinis kastutatud antigeeni kodeerivas piirkonnas, võib muudatus olla selline, mis mõjutab vaktsineerimise tagajärjel tekkinud antikehade võimet viirusega seonduda ehk viirust neutraliseerivat võimet.

Näitlikustamise jaoks võib viiruse antigeeni ette kujutada võtmena ning antikeha lukuna, kuhu võti peab avamiseks ideaalselt sobituma. Kui võtmel muutub ainult värv, kuid kuju jääb samaks, sobitub ta endiselt lukuauku ning on võimeline seda avama – selliselt võib ette kujutada väikeseid muutusi antigeenis ja need muutused viiruse ja antikeha seondumise võimet ei muuda. Kui võtme kuju muutub selliselt, et see mahub küll lukuaku sisse, aga enam lukku lahti ei keera, oleks see võrreldav olukorraga, kus antigeen on küll muutunud, kuid antikeha suudab seda mingil määral endiselt tuvastada. Kui aga võti muutub nii palju, et ei mahu enam üldse lukuauku sisse – see oleks võrreldav olukorraga, kus antikehad ei tunne antigeeni enam üldse ära ja pole võimelised sellega seonduma. Kaks viimast stsenaariumit mõjutavad vaktsiinide tõhusust.

Kui palju aga peab viirus muutuma, et ta poleks enam immuunsüsteemile piisavalt äratuntav? Ühest vastust siin ei ole, mistõttu tulebki iga uue tüve puhul hoolikalt uurida viiruse pärilikkusaines (SARS-CoV-2 puhul RNA-s) toimunud muutusi – oluline on nii muutuse asukoht kui ka näiteks muutuste arv. Samuti on vaja laboris teha katseid selgitamaks välja, kas läbipõdenute või vaktsineeritutud inimeste verest eraldatud antikehad on võimelised uut viirustüve ära tundma. Lisaks jälgitakse vaktsineeritute ning haiguse läbipõdenute hulgas esinevaid uusi nakatumisjuhtumeid. Samuti lisab olukorda keerukust asjaolu, et igal inimesel võivad antikehad tekkida viiruse või antigeeni erinevate osade vastu, ehk iga organism õpib antigeeni tundma veidi erineva «pilgu» läbi, mistõttu üldistuste tegemine on keerukas.

Allikas: Ravimiamet