Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Teadlased avastasid ohtlikele verehüüvetele juhuslikult lootustandva ravi

Professor Ku ja uurimuse kaasautor dr Shea avastasid juhuslikult toimiva ühendi, mis võib pakkuda tulevikus kiiret abi kõige raskemate tromboosijuhtude korral. Seaveres lahustati trombid vähem kui kümne minutiga. FOTO: Georgia Tech

Juhusliku keemilise intsidendi tõttu on USA bioinseneride meeskond avastanud uue paljutõotava viisi ohtlike verehüüvete raviks ilma teiste hüübeid lõhustavate ravimite potentsiaalselt kahjulike kõrvaltoimeteta.

«See oli õnnelik õnnetus,» ütles George W. Woodruffi instituudi professor David Ku Georgia tehnikaülikooli ajalehes

Ku ja tema kaastöötajad selgitavad avatud juurdepääsuga teadusajakirjas PLOS One oma «õnnelikku õnnetust».

Nende uurimistöö on tingitud vajadusest parema trombolüütilise aine järele, mis lagundaks hüübed ohutult, tõhusalt ja mis peamine – väga kiirelt. Kui arteris tekib tromb – arteriaalne tromboos –, võib see peatada verevoolu peamistesse elunditesse, mis põhjustab sageli insuldi või südameinfarkti. Sõltuvalt selle moodustumise viisist võib tromb koosneda peamiselt trombotsüütidest ja von Willebrandi faktorist (hüübimisvalk, mis aitab kaasa trombide moodustumisele) või polümeriseeritud fibriinist, mille ülesanne on muidu katta haav kiududest koosneva võrgustikuna.

Praegune kliiniline standardravim insuldi raviks on veenisiseselt manustatud koe plasminogeeni aktivaator ehk tPA, mis on USAs endiselt ainus heaks kiidetud trombolüütiline aine. See teeb suurepärast tööd fibriinirikaste hüüvete lagundamisel, kuid pole von Willebrandi faktorist põhjustatud hüüvete korral kõige tõhusam ravi. Samuti võib tPA teadaolevalt kaasa tuua verejooksutüsistusi.

«Need kaks hüübimistüüpi on erinevad,» märkis artikli vastav autor Ku. «Trombotsüütide hüübed on umbes 10 korda vastupidavamad,» lisas ta. Need püsivad koos arteriaalse kõrge vererõhu tingimustes, põhjustades insulte ja infarkte.

Ta selgitas, et von Willebrandi faktor sarnaneb silmatorkavalt mukiinidega, mis aitavad siduda kopsudes leiduvat liigset rämpsu välja köhitava limaga. Lisaks leidsid teadlased, et neil võib olla võimalik hävitada Willebrandi tromb, kasutades N-atsetüültsüsteiini või NAC-i — ravimit, mida kasutatakse lima vedeldamiseks näiteks astma või tsüstilise fibroosi puhul. Kas NAC, looduslikult esineva aminohappe tsüsteiini vorm, teeks sama von Willebrandi trombotsüütidega?

Juhuslikult jõudsid samale mõttele nii Ku meeskond kui rühm Prantsusmaa teadlasi. USA teadlased viisid oma katsed läbi laboris, kasutades arterite asemel klaastorusid, teine meeskond katsetas hiirtega. Mõlemal juhul lahustas ühend trombi kiiresti. Kuid kui kolmas Belgia teadlaste rühm üritas tulemusi reprodutseerida, polnud neil õnne.

«Sel hetkel mõtlesime kõik, et mis toimub? Niisiis proovisime uuesti,» ütles Ku, olles pettunud, kui selgus, et ühend ei toimi. «Keegi ei saanud seda uuesti tööle.»

Siis leiti vana NAC-i proov, mida kasutati esimeses uuringus, milles tromb lahustus. Uudishimulikult proovis Kim ühendi proovi ja see töötas. Teadlased viisid kaks erinevat partiid – värsked NAC-i lahused ja vana proovi – keemialaborisse testimiseks.

Selgus, et algselt ei lahustanud hüüvet NAC. See oli DiNAC, NACi disulfiiddimeer, ühend, mida on uuritud seoses ateroskleroosiga. NAC, selgitas Ku, suudab õigete temperatuuritingimuste korral aja jooksul iseeneslikult muutuda DiNACiks. Niisiis, tema meeskond hankis rohkem DiNACi, testis seda ning see töötas korduvalt.

«Me arvame, et prantsuse uurimisrühm kasutas tõenäoliselt mõnda vana NAC-i, mis oli tegelikult DiNAC, mistõttu ka nende eksperiment töötas,» tähendas Ku. «Keegi ei saanud tulemusi esialgu reprodutseerida, sest me kasutasime uuesti uuringu tegemisel kõik värsket NAC-i. Kuid DiNAC töötab tõesti hästi.»

Ku labori eksperimendid näitavad, et DiNAC-i sisestamisel klaastorusse, puhastab see hüübinud seaverd, mis on väga sarnane inimverega, 10 minutiga või vähem.

Tagasi üles
Back