Geenivaramus uuriti koroonaviirusega nakatumise riskifaktoreid

Geenidoonoriks saamisel võetakse 6 ml veeniverd. Proovid transporditakse geenivaramu laborisse ning kõik uued geenidoonorid saavad endale ka personaalsed geenikaardid. Foto: Eero Vabamägi

Eesti geenivaramu teadlased annavad oma panuse ülemaailmsesse koostööprojekti, et selgitada, millised geneetilised riskifaktorid mõjutavad Covid-19sse nakatumist ja raskemat haiguse kulgu.

Tartu Ülikooli genoomika instituudi professori Lili Milani sõnul on Soome teadlaste algatatud projekt maailma kõige mahukam Covid-19 inimgeneetiline analüüs, kuhu on veerandsajast riigist kaasatud 50 000 koroonapositiivse ja kahe miljoni nakatumata inimese tervise- ja geeniandmed.

«Tänu sellele, et meil on geenivaramu, kus on üle 200 000 eestimaalase andmed, saime uuringuga liituda juba väga varases etapis ehk eelmisel kevadel, kui viirus alles tasahilju Eestisse jõudis,» ütles Milani. Geenidoonoritele saadeti küsimustik, kust selgusid põetud sümptomid, mida seejärel kõrvutati teiste tervise- ja geeniandmetega, lisas ta.

Ajakirjas Nature avaldatud värskes artiklis kirjeldatakse 13 eri piirkonda inimese genoomis, mis on selges seoses Covid-19 viirusega nakatumise või raske läbipõdemisega. Muuhulgas leiti, et üldised elustiiliriskid, nagu suitsetamine ja kõrge kehamassiindeks, avaldavad samuti tugevat mõju. Seni avastatud märgilisest 13 geenipiirkonnast tõstavad teadlased veel esile geene nimega FOXP4 ja DPP9, mida on varem seostatud kopsuvähiga ning, mis nüüd selgus, raskendab ka Covid-19 haiguse kulgu. Lisaks on haiguse raske kulg seotud geeniga TYK2, mida on varem seostatud mitmete autoimmuunhaiguste esinemisega.

Projekti Eesti geenivaramu analüüse juhtinud professor Reedik Mägi sõnul jätkuvad uuringud edaspidigi ja tänaseks on leitud veel, et ACE2 geeni – retseptori, mille külge viirus organismi sattudes seondub, et rakku siseneda – lähedal asuv geenivariant näitab kaitsvat mõju Covid-19 suhtes. Kõne all olev geenivariant on väga haruldane, esinedes rohkem Lõuna-Aasia populatsioonides.

Lisaks nakatumise riskifaktoritele uurivad teadlased ka kaasuvate sümptomite geneetilist tausta. «Avaldatud artiklis kirjeldatakse leitud seoseid kahe geeni nimega UGTA1 ja UGTA2 ning maitse- ja lõhnataju kadumise vahel,» ütles Mägi. Teadlased täheldasid veidi enam maitse- ja lõhnataju kadumist naiste seas ehk meestel 61 ja naistel 72 protsenti. «Samuti esinevad need sümptomid pigem noortel ja pisut enam eurooplastel,» lisas Mägi.

Milani sõnul näitab see teadustöö, kui suurt lisaväärtust pakuvad nakkushaiguste kohta lisainfo saamisel geeniuuringud. «Oleme Eestis eelisseisus, et tänu geenivaramu andmetele on meil võimalik uurida erinevaid seoseid geenide ning haiguslugude ja diagnooside vahel. Kuigi suur hulk inimesi on geenivaramusse oma panuse andnud, ootame sel aastal veel 4000 inimest geenidoonoriks, sest mõjukate teadusuuringute läbiviimisel on pajude erinevate inimeste kaasamine oluline uute avastuste tegemiseks,» märkis Milani.