Professor avaldab olulise teguri, millest sõltub viirushaiguse raskus

Haiguse raskus sõltub ka viiruse hulgast, millega kokku puututi. Foto: Shutterstock

Pandeemia seljatamiseks ei ole olemas ühte võluvitsa, igal meetmel on oma oluline roll täita, nendib dr Kai Kisand, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna, bio- ja siirdemeditsiini instituudi rakulise immunoloogia professor.

Immuunsüsteem on keeruline võrgustik erineva funktsiooniga immuunrakkudest, mis koordineeritult toimides tagavad kaitse nakkushaiguste eest, võitlevad kasvajatega ning aitavad haavadel paraneda, kirjeldab Kisand ajalehes Tervise Meeter.

«Immuunsüsteemis, nagu ka teistes elundites, toimuvad ealised muutused. See organ, kus olulisi immuunrakke toodetakse – harknääre – hakkab aeglaselt asenduma rasvkoega ja uusi T-rakke toodetakse järjest vähem. Rakkude hulk on piisav pikaks ajaks, aga mida eakamaks inimene saab, seda väiksem on noorte ja värskete rakkude osakaal, mis on vajalikud just uute haigustekitajatega võitlemiseks,» selgitab professor.

Samuti tõuseb eakatel põletikufoon, mis omakorda muudab immuunrakkude toimimist ning immuunkaitse on seetõttu vähem tõhus, sealhulgas koroonaviiruse vastu.  

Haiguse raskus sõltub ka viiruse hulgast.

«Ainult oma immuunsüsteemi peale lootma jääda pole aga alati kõige targem tegu. Immuunsüsteemi funktsioneerimist mõjutavad keskkonnafaktoritelele lisaks geneetilised eripärad.» Dr Kisand nendib, et neid ise kontrollida ei ole võimalik ja kuigi teadusuuringutega leitakse nakkushaigusi soodustavaid geenivariante üha juurde, on sellest infost üksikisiku tarbeks veel vähe kasu.

«Lisaks on meie ümber päris palju inimesi, kes mingi kroonilise haiguse tõttu peavad tarvitama immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid ja ei saa oma immuunsüsteemi peale kindlad olla. Ka vaktsineerimisel tekkiv kaitse ei ole immuunpuudulikel inimestel piisav. Raskete haigestumiste vähendamiseks ja haiglate ülekoormuse vältimiseks ongi vaja rakendada erinevaid kaitsestrateegiaid.» Seepärast palutakse koroonaviiruse leviku tõustes rahvarohketes siseruumides maski kanda.

«Praeguseks peaks kõigil, kes tahavad kaasa mõelda, olema juba selge, et mask ei kaitse mitte kandjat, vaid püüab kinni vähemalt osa maskikandja hingamisteedest rääkimisel ja hingamisel väljuvatest vedelikutilkadest, millele viirus võib olla kinnitunud. Nii väheneb ruumis ringlevate nakkusohtlike viirusosakeste hulk. Haiguse raskus sõltub muu hulgas ka sissehingatud viiruse doosist,» ütleb professor. Ta lisab, et sama eesmärki teenib ventilatsiooni parandamine ning kontaktide vähendamine.