VIDEO, BLOGI JA GALERII ⟩ President Karis: olukord haiglates halveneb iga tunniga

President Karis arutas täna haiglajuhtidega võimalusi, kuidas saab ühiskond olla tervishoiusüsteemile toeks, nii et arstidel ja haiglatel oleks võimalik oma tööd jätkata ning ka muudel põhjustel ravi vajavaid patsiente aidata.

President Alar Karis kohtus täna hommikul Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi, Lääne-Tallinna keskhaigla juhatuse esimehe Arkadi Popovi, Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu ja Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimehe Tarmo Bakleriga, et arutada viirusekriisi tagajärjel tekkinud olukorda haiglates. 

Karis soovib haiglajuhtidega arutada võimalusi, kuidas ühiskond saaks olla tervishoiusüsteemile toeks, et arstidel ja haiglatel oleks võimalik oma tööd jätkata ning ka muud ravi vajavaid patsiente aidata.

Postimees avaldab president Alar Karise avalduse täies mahus:

«Täna on meil mure. Seis haiglates halveneb iga tunniga. Nelja suure haigla juhi jutt meie kohtumisel oli selles osas väga selge. Ühe COVID-i haige raviks kulub kaks korda rohkem personali kui tavaraviks ning COVID-i järelravi on kauakestev.

Meie arstid, õed, hooldajad ja kogu meditsiinisüsteem on koroonapandeemiast ära kurnatud ja täiendavaks pingutuseks on üle töötanud. Väga suur hulk meie kaasmaalasi ei pääse lähitulevikuks kokku lepitud ajal oma tervisemuredega enam arsti juurde, näiteks plaanilisele lõikusele või uuringule. Nii pole kaugel aeg, kui me kõik tunneme kedagi, kes kannatab koroonat põdemata koroonakriisi ajal, sest teda ei saadud õigel ajal ravida. Või on meedik nii väsinud ja «tühi», et ei suuda enam haiglas ja perearstikeskuses töötada. Või tunneme kedagi, kes sureb.

Meie ühiskond on nii väike, et peame üksteist hoidma. Igaüht.

Kutsun teid sügavalt mõtlema, mida igaüks – iga Eesti inimene – saaks personaalselt teha, et meie arste, õdesid ja hooldajaid nüüd ja kohe aidata. Kas see on vaktsineerimine, kodutööle jäämine, distantsi hoidmine kaaskodanikega, loobumine perepeost, maski kandmine või mõni muu mõistlik moodus, aga me peame kõik praegu midagi ette võtma. Igaüks oma meele ja võimete järgi. Aga tuleb tegutseda, ja tegutseda tuleb kohe.

Hoides üksteist, aitame me arste, õdesid ja hooldajaid, et nemad jõuaksid meid aidata. Haiglajuhid paraku ei tunneta, et piirangud ühiskonnas töötavad ja neist ka kinni peetakse.

Me kõik oleme oma esimesed hingetõmbed siin ilmas teinud tänu meditsiinitöötajatele ja paljud meist teevad ka oma viimsed hingetõmbed nende hoole all. Toimime nüüd nii, et võimalikult paljude eestimaalaste viimased hingetõmbed oleksid kaugemal kui täna, homme või järgmisel nädalal.

Paneme nüüd meie meedikutele õla alla. Oma tegudega ei mõjuta me mitte üksnes iseend vaid kõiki teisi — oma lähedasi, töökaaslasi, kogu ühiskonda.»