Uus uuring tõestab, et ivermektiin on koroonahaiguse ravis ebatõhus
10. mai 2022, 11:55
Ajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud hiljutises uuringus uuriti parasiitidevastase ravimi ivermektiini kui varajase ravivõimaluse mõju koroonaviiruse 2019. aasta koroonapatsientide seas.
Koroonavaktsiinide laialdane kasutamine on mänginud olulist rolli koroonast põhjustatud suremuse ja haigestumise piiramisel. Erinevad teated vaktsiinide toime vähenemise kohta on tinginud vajaduse töötada välja uusi Covid-19 ravimeetodeid, kirjutab News Medical & Life Sciences.
Käesolevas uuringus hinnati ivermektiini efektiivsust Covid-19 progresseerumise tõkestamisel SARS-CoV-2-ga nakatunud ambulatoorsete patsientide seas. Meeskond kavandas ja viis läbi randomiseeritud platseebokontrolliga adaptiivse uuringu koostöös 12 Brasiilia kohaliku tervishoiuasutusega.
Osalejatel olid koroonahaiguse sümptomid esinenud kuni seitse päeva ja lisaks oli neil üks haiguse progresseerumise riskitegur nagu näiteks kõrge vanus või südame-veresoonkonna haigus.
Meeskond testis osalejaid SARS-CoV-2 suhtes antigeeni kiirtesti abil ja kogus andmeid nende haigusloo, kaasuvate haiguste, ravimite tarvitamise ja varasema kokkupuute kohta koroonaga.
Platseebo gruppi kuulus 679 inimest ning gruppi, kes said 400 mikrogrammi ivermektiini kehakaalu kilogrammi kohta, oli kokku 679. Värvatud patsiendid määrati juhuslikult saama ivermektiini või platseebot ajavahemikus 23. märts 2021 kuni 6. august 2021. Nende keskmine vanus oli 49 aastat ja 58,2 protsenti osalejatest olid naised.
Uuringu esmane tulemus oli Covid-19-ga seotud haiglaravi 28 päeva jooksul pärast uuringu algust ning teine Covid-19 süvenemine. Ivermektiiniga ravitud rühmas esines esmane tulemus 14,7 protsenti patsientidest võrreldes 16,3 protsendi platseeborühma patsientidega. Kõige sagedasem sündmus esmaste tulemuste hulgas ivermektiini populatsioonis oli haiglaravi, mida täheldati 81 protsendil patsientidest. Esmase tulemusega sündmusi täheldati ka keskmiselt viis päeva pärast uuringu algust.
Uurijad ei täheldanud kahe rühma vahel märkimisväärseid erinevuseid haiglasse sattumise riskis ja haiglas veedetud päevade arvus. Lisaks ei leitud erinevuseid taastumisele kulunud aja ja suremise riski vahel.