Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Varjak kirjeldab leheküljel kriis.ee, millised on koroonaviiruse edasised võimalikud arengud.
Viroloog avaldab, millised on koroonaviiruse edasised võimalikud arengud
SARS-CoV-2 jääb ka tulevikus meiega ja on muutumas üheks «tavapäraseks» hingamisteede haiguseks. Inimkond on vabanenud vähestest viiruslikest haigustekitajatest – näiteks rõguetest – ja olnud lähedal täielikule vabanemisele näiteks lastehalvatusest. Nimetatud viiruste puhul on kandjateks ainult inimesed. Koroonaviirusel on aga mitu erinevat peremeesorganismi: nahkhiir, mink, hirv, kass, inimahvlased jt. See tagab koroonale suurema leviku ja elujõu.
Viiruse eesmärk pole mitte peremeesorganismi haigeks muutmine, vaid paljunemine. Senine koroonaviiruse areng ongi seisnenud paremini levida suutvate uute tüvede tekkimises. Uusi viiruste tüvesid ja liine tekib kogu aeg, enamasti ükski neist ei osutu eriti domineerivaks. Erandina tekib variante, mis hakkavad väga jõuliselt levima, nagu osad SARS-CoV-2 tüved: delta ja omikron. Ühel hetkel tuleb igal viirusel evolutsioneerumisel ette «potentsiaali auk», st tekkinud mutatsioonid suudavad viia viiruse vaid teatud piirini.
Väga paljudes põhjapoolkera riikides, sealhulgas Eestis, on tehniline võimekus viiruse evolutsiooni jälgida ja võimaliku ohtliku tüve eest varakult hoiatada. Paraku paljudes riikides seda võimekust ei ole ja kui uus viirustüvi hakkab algselt levima just sellistes piirkondades, märgatakse uusi ohtlikke tüvesid liiga hilja. Nii juhtuski Omikroni tüvega.
Praegu võib eeldada, et jätkub Omikroni ja tema baasil tekkinud tüvede, sealhulgas hübriidide, levik. Tegemist on hooajalise viirusega, mis talve möödudes taandub põhjapoolkeralt ning liigub rohkem lõunapoolkerale. Tõenäoliselt algab Aafrikas ja Ladina-Ameerikas peagi uus viiruslaine ning põhjapoolkeral on hingetõmbepaus.
Siiani on vaktsineerimine oluliselt vähendanud raske haigestumise riski. Praegu ei ole põhjust arvata, et vaktsiinitehnoloogia ei suuda alistada uusi tundmatuid tüvesid.