Miks koroonavaktsiinid ei takista nakatumist?

Koroonavaktsiin. Pilt on illustreeriv. Foto: Dmitri Kotjuh

MRNA tehnoloogial põhinevad vaktsiinid võimaldasid panna inimese rakud tootma viiruse ogavalku, mis justkui imiteeris viirusega nakatumist. See omakorda päädis immuunvastuse kujunemisega – tekkisid antikehad ogavalgu vastu, kirjutab Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson veebilehel kriis.ee.

Vaktsineerimiseks võeti kasutusele kõige levinum lähenemine – manustamine õlavarde, mille tulemusel tekivad antikehad veres, kuid vähem hingamisteede limaskestadel. Kuna viirus siseneb organismi hingamisteede limaskestade kaudu, võib nakatuda ka inimene, kel on veres antikehad olemas. Need asuvad tööle nö hiljem ja kaitsevad raske haigestumise, kuid mitte nakatumise eest.

Pandeemia esimeste kuude jooksul oli eeldatav, et algne Wuhanist pärit viirus hakkab muteeruma ning tekivad uued viirustüved. Arvestati ka võimalusega, et muteerunud tüved suudavad vaktsineerimise tagajärjel tekkinud antikehasid vältida ja seetõttu on vaja organismi immuunmälu tugevdada täiendava vaktsiinidoosiga.

Delta tüve levima hakates tekkiski olukord, kus esialgne vaktsineerimine ei taganud enam piisavalt kaitset, see-eest aitas tõhustusdoos, nn kolmas doos. Lisaks tekkis korduvate vaktsineerimiste käigus T-rakuline immuunsus, mis samuti reageeris viiruse ogavalgule. Seega andsid mRNA vaktsiinid hea kaitse algsete viirustüvede vastu.

Aafrikas kujunenud omikroni tüve levik Eestis alates 2022. aastast jaanuarist paraku muutis olukorda. Piltlikult öeldes oli viiruse ogavalgu väliskuju muutunud nii palju, et vaktsineerimise või varasemate tüvedega nakatumise korral tekkinud antikehad ei «tundnud» seda enam ära. Seetõttu haigestusid kergekujuliselt ka vaktsineeritud inimesed. Raskekujulist haigestumist hoidis ära siiski T-rakuline immuunsus, mis tunneb viiruse ära teisel viisil ja ei sõltu sedavõrd erinevate viirustüvede spetsiifikast. Paraku võtab T-rakulise immuunvastuse kujunemine mõnevõrra rohkem aega ning seetõttu saab viirus ülemistes hingamisteedes levida ja ebameeldivusi põhjustada. Samas aitab T-rakuline immuunsus vältida viiruse suuremat levikut organismis, takistades raskekujulist haigestumist.

Arvestama peab, et vaktsiinide tekitatud immuunvastus – nii antikehade tase kui T-rakuline immuunsus – langeb aja jooksul ja langus on kiirem vanematel ja kaasuvate haigustega inimestel. Uuringud on näidanud, et algsed vaktsiinid on omikroni vastu efektiivsemad omikroni vastu, kui lisaks on tehtud tõhustusdoose. Seepärast on oluline jätkuv vaktsineerimine tõhustusdoosidega. Praeguseks on juba kasutusel ka vaktsiinid, mis sisaldavad omikroni tüvele omast ogavalku.