20 aastat siiratud neeruga

Neerusiirdajad Jaanus Kahu (vasakult), Peeter Dmitriev ja Aleksander Lõhmus ütlevad, et pole paremat tunnet, kui see, et raskete juhuste kiuste ning suure töö tulemusena jäävad inimesed ellu. Foto: Margus Ansu

Margus Paalo on mees, kes on elanud 20 aastat siiratud neeruga. Kuidas ja kas üldse tema elu erineb teiste inimeste elust, käis küsimas Kliinikumi Leht.

Millal ja kus siirdati teile uus neer?

Mina sain uue neeru üle 20 aasta tagasi, see oli 23. mail 1993. Alguses oli lõikus planeeritud sügisesse, aga saatuse tahtel juhtus see varem. Mäletan, kui mulle helistati, võtsin veel mõtlemisaja, sest siirdamisteade tuli ootamatult. Lisaks ei teadnud ma siirdamisest mitte midagi. Ma ikka kartsin ka seda operatsiooni. Kartsin, kas kõik õnnestub.

Kuidas teil avastati neerupuudulikkus?

Probleem neerudega tekkis 1979–1980, seda põhjustas kaasasündinud viga – hüdronefroos. Enne uue neeru siirdamist opereeriti mind mitu kordaTallinnas Pelgulinna haiglas.

Doonorneeru järjekorrad võivad olla pikad. Kui kaua pidite uut neeru ootama?

Ma täpselt ei mäleta, kui kaua pidin uut neeru ootama, aga arvan, et käisin ooteaja jooksul ligikaudu kümme korda Tartus dialüüsis.

Kuidas on teie elu muutunud pärast neeru siirdamist?

See ei ole liialdus, kui ma ütlen, et mu elu on kardinaalselt muutunud. Enne uut neeru oli mu pea kogu aeg "paks" – seda on raske kirjeldada, aga mul oli isegi unes uimane olek. Mäletan, kui hakkasin pärast operatsiooni narkoosist ärkama, oli kõik äärmiselt selge. Isegi uni, mida nägin, oli kristallselgete värvidega. See tundub naljakas, aga siiski ilmestab see kõige paremini järsku toimunud muutust – minu elukvaliteet paranes tohutult palju. Lõikus ise oli maikuu lõpus ja mäletan, et juba suvekuudel sain heina teha. Kui ma varem neerupuudulikkuse tõttu ei higistanud üldse, siis heinateo ajast mäletan meeletult tugevat higistamist. Oma neeruga elades käis mul küll vedelik kehast läbi ja ma ei läinud ka paiste, ent neerud ei suutnud kehast jääkaineid väljutada ning ma higistasin väga harva.

Neerusiirdamine oli suur muutus, ilmselt muutusid ka teie tegemised. Mida võib ja mida ei või siiratud neeruga teha?

Minu elukvaliteet muutus, aga ainult paremaks. Hakkasin kohe haiglas kehale koormust andma – treppidest üles-alla käima. Füüsiline pingutus on oluline. Saan teha tervisesporti ja reisida nagu oma neeruga elavad inimesedki. Arvan, et saan ja võin kõike teha ning tervise üle kurtma ei pea.

Kas peate tarvitama siiratud neeru tõttu ka ravimeid?

Jah, ravimid kuuluvad mu elu juurde. Pean iga päev tarvitama mitmeid eri toimega ravimeid, vahel mõni ka ununeb, aga üldiselt on saanud sellest elu igapäevane osa.

Kui tihti käite kontrollis?

Minu arst on dr Aleksander Lõhmus Tartus. Ajavahemiku, mil pean ennast näitama minema, määrab tema. Tavaliselt käin Tartus iga kahe kuu tagant. Tänapäeva meditsiin on väga palju muutunud – enamus näitajaid saab määrata vereproovidega.

Missugused tegevused peaks siiratud neeruga patsient enda jaoks välistama?

Ma arvan, et kõige olulisem on mitte üle mõelda! Tuleb hoida ennast tegevuses ning olla positiivse ellusuhtumisega. See tõesti aitab. Inimesel võivad olla maailma parimad arstid ja toetavad lähedased, aga kui inimesel endal ei ole tahet terveneda ja elada, siis ei saa keegi teda aidata.

Kommentaar

Kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõud Aleksander Lõhmus:

«Teame maailmas teostatud uuringute põhjal, et neeruasendusravi kolmest ravimeetodist on neerusiirdamine kõige efektiivsem – parem elulemus, parem elukvaliteet ja see on odavam ka riigile. Kahjuks ei saa seda ravimeetodit rakendada kõikide dialüüsravil olevate patsientide puhul.

Alati on rõõm kuulda, kui pärast neerusiirdamist on patsient naasnud tööle ja elab oma tavapärast elu. Suur vahe on, kas sa pead vähemalt 3 korda nädalas käima hemodialüüsi protseduuril, mis kestab 4-5 tundi, või tegema endale peritoneaaldialüüsi kodus või elad hästi funktsioneeriva neerusiirikuga.

Elukvaliteedi näitajaks on ka fakt, et siirdatud patsientidele korraldatakse oma "olümpiamänge". Loomulikult peab ka patsient andma heaks ravitulemuseks oma osa– tervislikud eluviisid, positiivne mõtlemine ja väga tähtis on meie poolt määratud immuunosupressantide regulaarne võtmine, ilma milleta paraku kuidagi ei saa.»

Eesti esimene neerusiirdamine tehti Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. Lastele on tehtud neerusiirdamist alates 1974. aastast. Eestis elab aastavahetuse seisuga 458 siiratud neeruga inimest.

2013. aastal tehti Eestis 48 neerusiirdamist, käesoleval aastal on kahe esimese kuuga tehtud üheksa neerusiirdamisoperatsiooni. 1. märtsi seisuga on neerusiirdamise ootelehel 34 inimest. Kõik organisiirdamisoperatsioonid tehakse Tartus.