Soov kiiresti saleneda võib viia pöördumatute tagajärgedeni

Foto: SCANPIX

Kui soovid kaalust alla võtta, tuleb kõigepealt tuvastada põhjused, mis peituvad liigse kehakaalu taga, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.

Kõige sagedamini on põhjuseks ülesöömine, mille juured võivad ulatuda lapsepõlve: närides juba kümnedat pirukat, kuulates vanaema ütlemas «sööma peab, sa oled kasvav organism», venitab laps oma mao välja. Ning ka stressirohketel hetkedel kipuvad nii lapsed kui ka täiskasvanud pöörduma mitte teiste inimeste, vaid eelkõige külmkapi poole, pidades teda parimaks sõbraks ja lohutajaks. 

Kui oled otsustanud kaalust alla võtta dieedi ja trenni abil, siis tuleb silmas pidada kolme asja. Nälgida ei tohi: organism peab saama kõik vajalikud toitained. Samuti ei tasu end treeningsaalis täieliku nõrkemiseni piinata, sest sellega võib oma tervisele tõsiselt liiga teha. Ja kolmandaks: ära oota kohest tulemust, sest mida kiiremini liigne kehakaal kaob, seda kiiremini tuleb ta ka tagasi. Ühe kuuga ei tasuks alla võtta rohkem kui kolm-neli kilo. 

Treener Jelena Kobjakova sõnul tuleb endale kohe selgeks teha, et paremasse vormi saamine ei ole ühe-kahe kuu projekt, vaid elustiil, mis tähendab pikaajalisemaid muutusi toitumises ja treeningutes. Et välja kujuneksid uued toitumisharjumused, võib tema sõnul kulud kuni kaks aastat. Et oleks kergem, võib iga nädala püstitada endale ühe vahe-eesmrägi. Näiteks, esimese nädala jooksul võtta eesmärgiks juua kuni poolteist liitrit tavalist gaseerimata vett, järgmisel nädalal unustada rasvane ja vürtsikas toit ning jahutooted pärast kella seitset õhtul, ja kui õhtusöök jääb hilisemale ajale, valida midagi kerget. Ja nii edasi. 

Hommikused võileivad soovitab ta asendada banaaniga kaerahelbepudruga. Ning süüa pigem vähehaaval ja viis korda päevas.

Anoreksia võib viia nii buliimia kui ka surmani 

Tartu biokliiniku juhataja, arst-dietoloogi Natalja Trofimova sõnul peaks meie toidusedel koosnema 50-60 protsendi ulatuses köögiviljadest, puudiljadest ja  teraviljadest, 25 ulatuses rasvadest ja 25 protsendi ulatuses valkudest. Kui soovitakse võtta kaalust alla füüsilise koormuse abil, siis tuleks teha trenni nii palju, et liigsed kalorid saaks põletatud. Kui trenniga ei saa piisavalt põletatud, siis tuleks aga vähemsüüa. 

«Inimese bioenergeetika on niimoodi seatud, et meie keha sõltub päeva-öö tsüklist ja inimene peaks ise selle tsükli järgi kohanema. Et teie organism jõuaks toitu seedida, peaksite sööma kolm tundi enne magamaminekut,» lisas ta. 

Nälgimine ja valed dieedid võivad aga Trofimova sõnul viia anoreksia tekkeni, mis väga sageli läheb üle buliimiaks. Kui esimese puhul süüakse väga vähe ning tavaliselt langeb seetõttu drastiliselt keha rasvaprotsent, mõjutades omakorda hormonaalsüsteemi, siis teise puhul on iseloomulik ohjeldamatud söömishood ja oksendamine. Väga sageli on anoreksiat võimatu ravida ja oma tervisega eksperimenteerinud noored inimesed surevad. Eriti ohtlik ongi haigus noorte neidude puhul, kes tahavad oma keha eripärasid arvestamata iga hinnaga nö modellikeha. 

Tallinna vaimse tervise keskuse psühholoog Irina Šišova jagab soovitusi, mida saab teha, kui oled märganud, et sinu tütar on praktiliselt loobunud söögist: 

«Esiteks tuleb püüa aru saada, mis täpselt toimub, tüdrukuga rääkida. Suure tõenäosusega ei lange tema ja teie ettekujutus normist kokku. Kuid täiesti kasutu on karjuda ja sundida teda «normaalselt» sööma, pole mõtet rääkida talle, et tal pole midagi viga. Protest on garanteeritud! Tasub küsida tütrelt, mis talle konkreetselt oma keha juures ei meeldi ja kuidas saab teda aidata. Kas teil õnnestub usalduslikult rääkida või mitte, sõltub juba suhetest perekonnas.

Kui tütar on dialoogiks valmis, pakkuge talle oma abi. Ta võtab selle vastu, kuna olete valmis temaga koos tema probleemi lahendama. Kui suhted teismelisega ei soodusta usalduslikku suhtlust, tasub võtta appi keegi teine, kellega tüdrukul on soojad suhted. Kõige olulisem on mõistmine ja toetus, kuid kuna probleem on juba tekkinud, on võimatu hakkama saada ilma spetsialistita. Tuleb pöörduda arstide poole – perearsti, endokrinoloogi, dietoloogi, psühholoogi, raskematel juhtudel ka psühhiaatri poole. 

Abi peab olema kompleksne, kuna oluline on tuvastada toimuva põhjus ja teismelise tervislik seisund. See on väga tähtis, kuna toidust loobumine ja järsk kehakaalu langus võivad olla somaatiliste haiguste, stressi, suurte füüsiliste ja vaimsete koormuste ja isiksustevaheliste konfliktide sümptomiteks. Samuti ei tasu välistada narkootiliste ja/või muude psühhotroopsete ainete kasutamist. 

Muidugi ei tasu iga väikese asja pärast arsti juurde minna, kuid kui vanemad näevad, et laps ei söö praktiliselt midagi või siis kutsub pärast söömist esile oksendamist või võtab lahtisteid ning nälgimine vaheldub ülesöömisega, ei tasu loota sellele, et see läheb ise üle. Anoreksia on raske haigus, mis allub halvasti ravile ning põhjustab sageli pöördumatuid tagajärgi tervisele, millel on tihtipeale kahjuks omakorda saatuslikud tagajärjed.»