Autistlikke lapsi on Eestis üha rohkem

Puudega lapsed. Illustratsioon: Allikas: Eesti Autismiühing

1995. aastal sündis Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel üks autist 5000 lapse kohta ja 2005. aastal üks 300 kohta. Prognoosi järgi tuleb 2020. aastal juba iga 30. laps ilmale autistina.

Statistika ja asjatundjate kogemused näitavad, et Eestis kasvab puuetega, sealhulgas autismispektri häirega laste arv. Põhjusteks on nii keskkonnamõjurid, tõsiste probleemidega laste elule aitamine tänu meditsiini arengule kui ka suurem teadlikkus ja paranenud diagnoosimisoskus.

Eestis läbi viidud puuetega inimeste valdkonda käsitlevad uuringud aastatest 2006–2012 näitavad, et puuetega laste arv kasvas sel ajaperioodil 46 protsendi võrra. Tänavu 1. jaanuari seisuga oli Eestis üle 9500 puudega lapse, neist umbes kolmandik kuni kuueaastased.

Kui paljudel lastel on autismispektri häire, pole aga täpselt teada. Eesti Autismiühingu juhatuse esimehe Marianne Kuzemtšenko sõnul ei ole Eestis selle kohta statistikat ja seetõttu saab tugineda vaid maailma keskmisele. Ameerika Ühendriikidest tulevad tema sõnul aga väga hirmsad arvud – kui veel kümme aastat tagasi räägiti kuuest kuni kümnest lapsest 10 000 kohta, siis nüüd räägitakse täisnumbritest tuhande lapse kohta.

Kuzemtšenko märkis, et Eesti spetsialistide hinnangul on meil autismispektri häirega lapsi 10 000 kohta 20–25. «Aga kas tegelikult neid diagnoose nii palju Eestis on, seda me ei tea,» lisas ta.

Mõni vanem vaatab mööda

Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg tunnistas, et autismi ja ka hüperaktiivsuse diagnoosiga pöördujate arv on suurenenud, kuna teadlikkus on kasvanud. Samuti olevat paranenud oskus diagnoosi panna. Autismi tuumsümptomid pole aga tema sõnul alates 1950. aastatest muutunud.

Miks aga on autismi siiski nii palju?

Kleinbergi selgitusel on tegu mitme põhjusega häirega, millest olulisimad on geneetika ja aju neurobioloogilised iseärasused. «Viimast võivad mõjutada sisuliselt kõik aju arengut mõjutavad tegurid keskkonnamürkidest kuni enneaegse sünnini,» märkis ta.

Ehkki sageli seostatakse autistlikke lapsi nende vanemate kõrgema vanusega, ei tooda vanust Kleinbergi sõnul ära esimeste riskitegurite seas. Kuid näiteks isade kõrgemat vanust teaduskirjandus siiski mainib.

«Vanus võib mõjutada ka läbi selle, kuidas rasedus ja sünnitus kulgeb,» lausus lastepsühhiaater.

MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda juhatuse liikme Külli Urbi hinnangul on puuetega lapsi tervikuna üha rohkem ka seetõttu, et tänu meditsiini arengule suudetakse sünnituse, haiguse või trauma järel päästa ka väga probleemse tervisega laste elu. Oma osa olevat ka keskkonnamõjuritel – paljudele lastele määratakse puue näiteks astma tõttu.

Tõsine probleem on aga tema sõnul Eestis varajase sekkumisega. «Kuna rehabilitatsiooni saab laps alles siis, kui talle on tehtud rehabilitatsiooniplaan ja määratud puue, siis kaotame aega nende laste aitamisel,» märkis Urb.

Autismist rääkides tõdes Kuzemtšenko, et neid lapsi, kes päris õigel ajal ehk kahe-kolme-nelja-aastaselt diagnoosi ei saa, ei ole tegelikult väga palju. Ning peamiselt ei jää diagnoos panemata mitte seetõttu, et spetsialistid ei oleks asjade seisust piisavalt teadlikud, vaid pigem põhjusel, et vanemad ei taha sellest diagnoosist teada.

«Nad (osa lapsevanemaid – toim) loodavad, et läheb mööda, nad peidavad pea liiva alla ja ei näe mingeid tundemärke, keelduvad võib-olla arsti juurde minemast – neid asju on meil siin Eestis päris palju,» rääkis ta ning lisas, et samas on see väga inimlik reaktsioon.

Palju erinevaid vorme

Lapse kõige magusam õpetamisiga on Kuzemtšenko sõnul just eelkooliiga – siis on ta kõige altim õppima ja kõige paindlikum. Sama kehtib autistliku lapse kohta. Kui lapsele õigel ajal diagnoosi ei panda ja kui tema vanemad ei tea, et peavad temaga natuke teistmoodi tegelema ning võib-olla mingeid valdkondi süvitsi arendama, on see asjatundja sõnul väga halb.

«See on mahavisatud aeg, mida pärast ei ole võimalik ju kuskilt tagasi võtta. Lapse arengu koha pealt on väga kahju, kui diagnoosini ei jõuta enne kooli,» rääkis autismiühingu juht.

Samas tunnistas Kuzemt­šenko, et üldine teadlikkus autismispektri häirete kohta on muutunud palju paremaks – kasvõi tänu sellele, et internetist leiab väga palju teavet. Samuti on lapsevanemad rohkem valmis oma probleemidest rääkima.

Kindlaid autismile viitavaid sümptomeid ei ole Kuzemtšenko sõnul võimalik välja tuua, sest autismispektri häirega lapsed on väga erinevad.

«On neid, kes on normintellektiga, sama targad nagu tavalised lapsed, aga neil on väga suured käitumuslikud probleemid. On neid, kellel kaasneb intellektipuue. On neid, kellel kaasnevad veel igasugused muud puuded, näiteks kurtus. Ka hüperaktiivsus võib nendel lastel olla,» loetles ta.

Kuzemtšenko lisas, et kui laps ei ole emotsionaalne – ei saa emotsioonidest aru, ei väljenda emotsioone, on külm nagu kala –, öeldakse, et ka see viitab autismile. Ent mitte ükski tundemärk eraldi võetuna ei tähenda automaatselt autismi ja seda häiret saab diagnoosida vaid spetsialist.

Autismiühingu juht selgitas, et haiguse diagnoosimisel võetakse arvesse kolm suurt valdkonda ja igast valdkonnast peab olema teatud arv tundemärke.

«Neid jooni on kõigil inimestel. Eks me kõik oleme omamoodi imelikud ja see teebki meist erilised inimesed. Kui võtta kasvõi inimene, kes kardab võõrast seltskonda, ei julge tööle minna, kellel on esi­nemishirm – ka need võivad olla autismile iseloomulikud jooned, aga meil on väga palju tavalisi inimesi, kellel on samuti need jooned,» rääkis ta.

Autismi puhul peab Kuzemt­šenko sõnul silmas pidama, et ehkki vanematel on seda tavaliselt raske aktsepteerida, ei lähe see lapsel kunagi ära – seda ei ole võimalik välja ravida, seda saab käitumusliku teraapia ja õpetamisega vaid leevendada. «Mingisugused omapärad mingil tasandil jäävad alati alles,» märkis ta.

Perele tohutu koormus

Lastepsühhiaater Anne Kleinbergi sõnul sõltub autistliku lapse ühiskonda integreerimise edukus nii lapse funktsioneerimise häirituse määrast kui ka pedagoogilise personali oskustest.

«Tavarühmas on nii lasteaias kui ka koolis üldjuhul liiga palju lapsi selleks, et üks õpetaja suudaks tõsise kommunikatsioonihäirega last piisavalt individuaalselt toetada ja juhendada. Integreerimisel tuleb arvestada ka sageli kaasuva intellektipuudega või kõnearengu häirega,» tõdes ta.

MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda juhatuse liikme Külli Urbi sõnul on pealinnas arendusrühmadesse ja autistlike laste rühmadesse pikad järjekorrad, kohti ei jagu.

«Arendusrühmades on just kõige sügavama puudega lapsed. Need on liitpuudega lapsed – tavaliselt ajukahjustusega – ja see on tohutu koormus nende laste peredele,» rääkis ta.