Tartu ülikooli meditsiinilise biokeemia vanemteadur ja veresoonte kirurg Jaak Kals sai Euroopa veresoonte kirurgia seltsilt üleeuroopalise konkursi tulemusena 20 400 euro suuruse teadusgrandi, et uurida veresoonte haiguste diagnoosimisel kasutatava röntgenkontrastaine mõju veresoontele ja seeläbi organismile tervikuna.
Kalsi sõnul on juba ammu teada, et röntgenkontrastaine manustamine kahjustab neere, kuid antud uuringu mõte on selgitada, mida ta veel kahjustab ning kui suures mahus tüsistusi tekitab, et neid oleks siis võimalik vähendada või ära hoida.
Röntgenkontrastainet kasutatakse angiograafias ehk veresoonte röntgenoloogilises uuringus, mis on vajalik veresoonte haiguste diagnoosimiseks ja raviks. Uuringu käigus manustatakse ainet kas veeni kaudu või otse arteri kaudu. «Kontrastaine on tööstuslikult välja töötatud joodi sisaldav preparaat, mis on röntgenkiirtele läbimatu. Kui me süstime seda veresoontesse, siis me näeme arvutiektraanil veresoonte kontuuri,» selgitas Kals.
«Teadaolevalt on röntgenkontrastaine manustamise järel võimalus, et tekib palju tüsistusi, mis on eelkõige neerudega seotud ja mis siis kokkuvõttes võivad mingitel juhtudel, ehkki mitte väga suurel protsendil, lõppeda letaalselt. Selle uurimuse eesmärk on selgitada, millised need mehhanismid on, milliste protsesside tulemusena neerukahjustus võib tekkida, ja eelkõige uurime mõju veresoonte funktsioonidele ja erinevatele biomarkeritele,» rääkis Kals.
Et paljud tüsistused on seotud just südame-veresoonkonnaga, püüavadki teadlased välja selgitada, millist toimet kontrastaine veresoonte seintele täpselt avaldab. Kui see info on olemas, tekivad Kalsi sõnul võimalused, kuidas seda protsessi mõjutada, et letaalseid juhtumeid oleks edaspidi vähem.
Surmaga lõppeva tüsistuse tekkeks piisab teaduri selgitusel ühest protseduurist, mille käigus kontrastainet manustatakse, eriti kui inimesel on teatud riskifaktorid, nagu neerufunktsiooni häired, südamehäired, kõrge vanus. «Tehakse uuring või protseduur ära ja hiilivalt, alguses sümptomeid tekitamata, tekib neerude funktsioonihäire, mis võib lõppeda ka letaalselt. Kahjustus kujuneb reeglina päevadega välja, kohe samal hetkel ta ei teki,» märkis Kals.
Samas tõdes teadur, et meditsiinis on sadu näiteid, kus uuringute käigus organismi keemiliste ainetega mõjutamine avaldab ka negatiivset mõju, ning see on paratamatu. «Nagu iga ravimiga või operatsiooni endaga on seotud teatud ohud. Praegu ei ole meil mingit alternatiivset varianti ja veresoonte uurimine iseenesest on ka väga oluline.» Ta lisas, et ka tavaröntgenuuring on seotud kahjuliku röntgenkiirgusega, ent ometi tehakse neid pilte ikka.
Teadlaste eesmärgiks pole Kalsi selgitusel kontrastaine koostist muuta, vaid aru saada selle toimemehhanismist ning otsida võimalusi kahjustuste vähendamiseks.
«Ka praegu on teatud võimalusi, kuidas seda kahjustust vähendada, just eelkõige inimestel, kellel on juba neerufunktsiooniga probleem. On proovitud erinevaid ravimeid, mis võiks seda kahjustust vältida, aga väga häid tulemusi ei ole saadud. Kõige kindlamalt on praegu teada, et aitab füsioloogilise lahuse manustamine enne uuringut, mis nii-öelda lahjendab kontrastainet organismis ja vähendab seeläbi kahjustavat toimet.»
Kalsi hüpotees on, et kahjulik üldtulemus, mis mõnikord lõpeb inimese surmaga, võib olla tingitud just nimelt kontrastaine kahjulikust toimest veresoontele. Seni ei ole seda maailmas tema sõnul eriti uuritud. Samas lisas ta, et maailmamastaabis on see siiski väike uuring.
Uuring kestab kaks aastat.
Euroopa veresoonte kirurgia selts jagab teadusgrante kord aastas. Tartu Ülikooli meditsiinilise biokeemia professori Mihkel Zilmeri sõnul on see suur tunnustus noore kolleegi senisele panusele siirdemeditsiini-alastesse uuringutesse bio- ja siirdemeditsiini instituudi, Endoteeli uuringute keskuse (südamekliinik ja BSI biokeemia osakond) ja kirurgiakliiniku teadustöö raames.