:format(webp)/nginx/o/2010/11/04/460061t1hf842.jpg)
Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) esmaste psühhooside integratiivravi osakonna juhataja ja psühhiaater Erika Saluveer rääkis psühhiaatrikliiniku sügiskonverentsil, et aeg on sealmaal, et skisofreenia termini võiks asendada vähem stigmatiseeritud «integratsioonihäirega».
Skisofreenia puhul on probleemiks haigusega kaasas käiv stigma. Erika Saluveeri sõnutsi näitas hiljuti tehtud ülevaade 54 uuringust, kuhu oli kaasatud ligi 6000 patsienti, et 64,5 protsenti patsientidest koges stigmat, kirjutab meditsiiniuudiste portaal med24.ee.
87 protsenti patsientidest oli tundnud tõrjumist inimestevahelistes suhetes ning ühtlasi olid paljud kogenud stigmat enese suhtes (self-stigma inglise keeles), mis tähendab subjektiivset kogemust, identsuse muutumist, mis võib viia loobumiseni eelnevatest positiivsetest uskumustest iseenda kohta.
Eelnevast ja uutest skisofreeniaalastest teadmistest lähtuvalt on mitmed teadlased seisukohal, et haiguse võiks ümber nimetada integratsioonihäireks. Ettepaneku selleks tegi Jaapani teadlane Mitsumoto Sato, kes pälvis selle eest ka preemia.
Psühhoosi tekkega seostatud virgatsaine dopamiini düsregulatsioon võib Erika Saluveeri kinnitusel alguse saada juba varases lapsepõlves, olles seotud keskkonnatingimuste, varase ajukahjustuse, komplitseeritud rasedusega jmt. Varases täiskasvanueas võivad stressifaktorid viia meelepetete ja luulumõteteni, mis omakorda tõstab stressi ja häirib dopamiini regulatsiooni. Noormeestel tekib psühhoos üldiselt varem kui neidudel, kuna mingil põhjuse on dopamiinisüsteem neil haavatavam.
«Kahjuks algab haigus ka üsna varases eas, ravi maksab paju, kuid veel kalimaks lähevad kaudsed kulud, mida krooniline haigestumine kaasa toob. Haigus on tõsine ning iga 10. noormees lahkub selle haiguse tõttu elust,» nentis dr Saluveer.