Transseksualism - kui loodus eksib

Foto: SCANPIX

Tartu ülikooli kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud Maie Väli kirjutab Kliinikumi Lehes soovahetusest.

Sotsiaalministeeriumi poole on viimase viie aasta jooksul soovahetuse sooviga pöördunud 13 transseksuaali. Peale kooseluseaduse vastuvõtmist on poole aasta jooksul avaldanud soovahetuse soovi juba 10 transseksuaali.

Eesti Haigekassa ei rahasta soovahetusega seotud operatiivseid sekkumisi. Hormoonteraapiaks vajalike ravimite ostmisel saab tavapärast 50-protsendilist soodustust.

Sooidentiteedihäire ehk soodüsfooria ja transseksualism on mõisted, mille abil kirjeldatakse isiku soovi elada ja olla ühiskonnas aktsepteeritud vastassoo esindajana.

Seisund väljendub rahulolematuses enda fenotüübilise soo ehk geneetilise välimuse suhtes ja soovis saada ravi, mis muudaks keha eelistatud soole vastavamaks. Transseksualismi korral ei lange geneetiline välisilme ja somaatiline ehk kehaline diferentseerumine ühte aju programmeerimisele mehe või naisena. Püsiva sooidentiteedi häirega kaasneb soov kasutada kõiki vastassoost inimeseks olemise kultuurilisi eeliseid. Transseksualism eristub seksuaalsest orientatsioonist ning nagu mittetransseksuaalid, võivad ka transseksuaalid olla hetero-, homo-, bi- või aseksuaalsed.

Soodüsfooria on enesediagnoos, mida sageli kinnitavad sõbrad ja perekond ning mida ei ole võimalik kinnitada muude testidega kui düsfooria püsimine vähemalt kahe aasta jooksul ning häire leevendumine vastassoolisena tunnustamisel.

Seda on võimalik vähendada hormonaalse ja kirurgilise pallatiivse raviga, kuid oma olemuselt on tegemist ravimatu seisundiga, mis märkimisväärsel osal juhtudest on seotud sotsiaalse isolatsiooni ja suurte hingepiinadega, millele ka kõige kaalutletum medikamentoosne või kirurgiline ravi võib lisada füüsilist ebamugavust ja viljatust. Ravi eesmärgiks on rehabiliteerida inimene täieõigusliku ühiskonnaliikmena nende eelistatud soorollis, kuid ka kõige täiuslikumal medikamentoossel ja kirurgilisel palliatiivsel ravil ei ole mõtet, kui inimene soovib ikkagi varju jääda.

Patsienti on soovitatav hinnata vähemalt kahel spetsialistil, sageli mitmete kuude jooksul toimuvate tõsiste intervjuude käigus, milles käsitletakse psühhiaatrilist ja psühholoogilist seisundit, isiksusprofiili, füüsilist ja emotsionaalset arengut, kooli- ja töökogemust, suhteid täiskasvanueas ning sotsiaalse funktsioneerimise hetkeseisundit. See protsess ei vii vältimatu interventsioonideni ning paljud protsessis osalenud patsiendid ei võta ette soomuutumise täielikku kirurgilist ravi. Paljud on rahul võimalusega saada oma äranägemise järgi vajadusele vastavat abi. Ravi eeltingimuseks on patsiendi teavitamine hormoonravi pöördumatutest toimetest kehakujule ja ametliku nõusoleku saamine.

Feminiseerumise järk-järguline protsess seisneb libiido ja näol oleva akne vähenemises, rinnanibude helluses ja nende ümbruses olevate pigmenteerunud alade täistundes. Lisaks väheneb juuste väljalangemine peast, habemekarvad muutuvad pehmemaks, väheneb nende kasvamise kiirus. Aegamööda ladestub keha rasv ümber vaagnavöötmesse, nahk muutub pehmemaks, väheneb lihasmass, munandite suurus väheneb ja nende konsistents muutub pehmemaks. Kaovad spontaansed erektsioonid. Hormoonravi alustamine leevendab ärevust ja rahustab.

Hoolimata piirangute puudumisest piirdub üle poole mees-naiseks patsientidest ainult hormoonraviga, kirurgilise ravi võimalusi kasutab vähem kui 40–50 protsenti.

Naine-meheks ravi alguses kaovad menstruatsioonid, suureneb libiido, madaldub hääl, tekib meestüüpi karvakasv, võivad tekkida follikuliit ja akne ning isu ja kehakaalu tõus. Akne võib olla tsüstiline ja raske ning vajada dermatoloogilist ravi. Naha rasuproduktsioon suureneb, teatud määral esineb seborröad ehk vistrikke rasusel nahal, tekib kaenlaaluste ja kubemepiirkonna higistamine ja lõhn.

Oimupiirkond kiilaneb järk-järgult. Suureneb lihasmass, nahk muutub paksemaks ning tekib kaalutõus, vedelikuretensioon, kliitori suurenemine, rindade atroofia ja kilpkõhre promineerumine. Lisaks mõjub see emakale ja munasarjadele.

Praktiliselt kõik naine-meheks patsiendid kasutavad ka kirurgilise ravi võimalust (konkreetselt selles uuringus jälgitud 99 patsienti kasutasid kõik kirurgilist ravi). Neid patsiente iseloomustab kompulsiivne, agressiivne ja rahuldamatu soov maskuliniseeruda. 25 –30 protsendil patsientidest esineb märkimisväärselt suurenenud karvakasv ja menstruaalne düsfunktsioon.

Hormonaalne hindamine ja ultraheliuuringud näitavad, et 25 protsendil esineb polütsüstiliste munasarjade sündroom.

2004. aastal valminud uuringus «Sexual and Psysical health After Sex Reassignment Surgery» hinnati 55 transseksuaalse patsiendi (32 mees-naiseks ja 23 naine-meheks) rahulolu ja elukvaliteeti pärast soomuutmise operatsiooni. 

Sarnaselt teiste uuringutega olid mees-naiseks transseksuaalid märkimisväärselt vanemad kui naine-meheks patsiendid. Vanuse erinevuse põhjuseks võib olla asjaolu, et 43,7 protsenti mees-naiseks patsientidest olid mittehomoseksuaalsed, kuid naine-meheks transseksuaalidest olid mittehomoseksuaalsed vaid 8,6 protsenti.

Naine-meheks transseksuaalidel esines rohkem raskusi stabiilse suhte loomisel pärast üleminekut. Ühel kolmandikul naine-meheks patsientidest ei olnud pärast ravi ühtegi seksuaalpartnerit, kuigi nende libiido ei olnud kahjustatud. Hoolimata mehelikust välimusest ja suguorganitest, vältisid mõned suhteid võimalike partneritega, sest nad olid ärevuses ja ebakindlad oma mehelikkuses. Kui transseksuaalsed patsiendid suudavad luua stabiilseid suhteid, on nad oma seksuaaleluga väga rahul, mis omakorda suurendab nende üldist rahulolu.

Üldiselt ütles enamik transseksuaale, et nende seksuaalelu on pärast kirurgilist ravi parem. Kirjeldatud on seksuaalse rahulolu seost kirurgilise ravi tulemusega.

Edukas operatsioon suurendas rahulolu ning ebaõnnestunud vaginoplastika või falloplastika pigem vähendas rahulolu seksuaaleluga.