Eestis saab õigeaegse diagnoosi vaid kümnendik dementsussündroomiga eakatest ning probleemiks on ka nende hooldamine – sugugi mitte kõik hooldekodud ei taha dementsusega patsiente võtta, spetsialiseeritud teenus puudub aga meie sotsiaalhoolekandes sootuks.
Uuringute järgi esineb dementsust üle 65-aastaste vanuserühmas viiel kuni kaheksal protsendil, üle 80-aastaste seas kannatab selle sündroomi all juba iga kuues ehk enam kui 20 protsenti. Aastaks 2050 võib hoolt vajavate vanainimeste arv kogu maailmas kasvada hinnanguliselt kolm korda suuremaks kui näiteks 2013. aastal, kirjutab Meditsiiniuudised.
Kui palju dementsusega inimesi Eestis elab, pole teada. 2000. aastal arvasid asjatundjad, et see arv võiks olla 11 000 ja 15 000 vahel. Samas on neist diagnoosi saanud vaid kümnendik.
2006. aastal koostatud dementsuse ravijuhendist selgub, et enamik dementsussündroomiga patsiente jääb diagnoosimata, kuna hooldajad kaebusi ei edasta. Diagnoosita jääb umbes 75 protsenti mõõdukatest ja rasketest juhtudest ning rohkem kui 95 protsenti kerge kahjustusega juhtudest.
Dementsuse aladiagnoositust möönas ka EELK Tallinna Diakooniahaigla juht Jelena Leibur: «Eestis saab vaid kümme protsenti dementsusega patsientidest diagnoosi õigeaegselt. Sageli ei oska omaksed muutusi tähele panna või nad ka häbenevad,» nentis Leibur.
Leibur lisas, et kuigi dementsus pole enamasti ravitav, on olemas siiski ravimid, mis esimeste haigusnähtude ilmnemisel võtma hakates pidurdavad dementsuse süvenemist ja annavad kaks-kolm aastat aega juurde. Keskmiselt seitse aastat kestva letaalse lõpuga haiguse puhul on see päris arvestatav näitaja. Juba välja kujunenud, sügava dementsuse puhul pole sel ravimil aga enam mõtet.
Omal jalal tatsavat mälu- ja võimalike käitumishäiretega vanainimest ei taha aga naljalt ükski asutus hooldusele võtta – kardetakse ärajooksmist ja agressiivsust. «Kõik hooldekodud ei taha dementsusega patsiente võtta – neil on toimetulekuprobleemid, nad lõhuvad asju ja mähkmeid,» sõnas Leibur.
Diakooniahaiglas on eraldi osakond 24 kohaga, kus on sügava dementsusega patsiendid.
Kergema vormiga haigeid on ka teistes osakondades. «Mina soovitan kindlasti eraldi osakonda,» ütles Leibur.
Riigi tasandil aga pilti päris sellisena ei nähta. Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juhi Heli Paluste sõnul pakutakse dementsusega patsientidele vajadusel iseseisvat statsionaarset õendusabi, mida osutatakse ka kõigile teistele ööpäevaringse õendusabi vajadusega patsientidele.
«Reeglina vajab dementsusega patsient seda tervishoiuteenust mingite kaasuvate haiguste korral, mis eeldavad õe pädevust nõudvaid toiminguid (sidumised vms). Seni ei ole seetõttu peetud vajalikuks planeerida eraldi õendushaiglaid just dementsusega patsientidele,» ütles Paluste.
Sotsiaalministeeriumi kohalike omavalitsuste teenuste ja toetuste juht Triin Raag möönis, et praegu puudub sotsiaalhoolekandes dementsusega eakatele selgelt spetsialiseerinud teenus.
2015. aastal planeeritakse selle valdkonna arendamiseks tegevusi. Tänavu kaardistatakse Eestis dementsuse all kannatavatele inimestele pakutavad teenused, analüüsitakse ning pakutakse välja lahendused edasise hoolduse korraldamiseks. Raag lisas, et samuti otsitakse rahastamislahendusi.
Raagi sõnul saab statistikale tuginedes öelda, kui palju dementsuse all kannatajaid on hooldekodudes. 2013. aasta lõpus oli üldhooldekodudes dementsuse diagnoosiga 691 inimest ehk 10,9 protsenti teenusel viibinud 6333 inimesest. 2009. aastal oli nende protsent 6,7.
Need, kes oma dementsuse all kannatavat lähedast hooldusasutusse paigutada ei saa, peavad kuidagi kodus hakkama saama. «Neid saab kodus hoida seni, kuni pole käitumishäireid – leiab ise WC üles, saab riidesse jne. Kodus on nendega ikka väga raske. Kuid peab meeles pidama, et tegemist ei ole halva iseloomuga, vaid haigusega,» rääkis Leibur.