Ravikanep – «unustatud» iidne ravimtaim

Kanep. Foto: AFP/Scapix

MTÜ Ravikanep juhatuse liige ja Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi immunoloogia töögrupis endokannabinoidsüsteemi uuriv Siim Erik Siimut kirjutab, et hoolimata asjaolust, et kanepit on mitmesuguste vaevuste leevendamiseks ja ka psühhoaktiivse toime tõttu kasutatud juba aastatuhandeid, on alles viimase paarikümne aastaga saadud jälile taimes sisalduvate fütokannabinoidide peamistele toimemehhanismidele.

Nimelt avastati suuresti tänu kanepi psühhaoktiivsete mõjude uurimisele täiesti uus rakumembraani osadest sünteesitud molekule ja nende retseptoreid hõlmav signaalivõrgustik meie endi kehas — endokannabinoidsüsteem (EKS). Tuleb välja, et see süsteem on seotud organismi väga paljude funktsioonidega, näiteks valu, põletikuliste protsesside, söögiisu, mälu, närvide signaaliülekande, une, ärevuse ja meeleoluga.

EKSi mõjutamine kehaväliste ainete, näiteks kanepiõisikutes ohtralt leiduva Δ9-tetrahüdrokannabinooliga (THC-ga) avab seega «uue» võimaluse leevendada teatud vaevuseid põhimõtteliselt teistmoodi kui see on võimalik seniste ravimitega.

Mis on ravikanep?

Ravikanepi näol on tegemist emaste kanepitaimede (Cannabis Sativa L.) kuivatatud õisikutega, mis Eesti ravimiseaduse kaheksanda paragrahvi järgi kvalifitseeruvad droogiks. Tuleb nentida, et Eesti seadused põhimõtteliselt ei tee vahet meelelahutuslikel eesmärkidel pruugitava «tänavakanepi» ja ravikanepi vahel, kuid neil võib siiski olla suuri erinevusi. 

Patsientidele kannabinoidravi võimaldavates riikides on apteekides müüdava ürdi kvaliteet rangelt reguleeritud. Näiteks Hollandis, kus riiklik ravikanepiprogramm käivitati aastal 2003, toimub kanepikasvatus põhimõtteliselt laboritingimustes, mis võimaldab kontrollida pea kõiki taimekasvu mõjutavaid faktoreid alates valguse hulgast ja spektrist ning lõpetades õhuniiskuse ja väetamisrežiimiga.

Samuti on kõik kasvatatavad isendid geneetiliselt identsed, mis tagab peamiste aktiivsete komponentide minimaalse varieeruvuse. Madalmaades saavad retseptiga patsiendid  apteekidest osta kuut erinevat ravikanepi sorti, mis kõik sisaldavad eri määral peamiseid  aktiivseid komponente THCd ja kannabidiooli (CBDd). Lisaks ürdivormile on välja töötatud mitmeid kannabinoidravimeid.

Milliste vaevuste puhul kanep leevendust võib pakkuda?

Kanadas on kannabinoidravi rakendatud näiteks hulgiskleroosi, selgroovigastuste ja -haiguste, ajukahjustuste, vähktõve, HIVi/aidsi, artriidi, epilepsia, söömishäirte, kroonilise valu, kroonilise iivelduse, Crohni tõve, fibromüalgia, ärritatud soole sündroomi, haavandilise koliidi, unehäirete, posttraumaatilise stressihäire, ärevuse, depressiooni, lihasspasmide, neerupuudulikkuse korra. Samuti on kannabinoidravi võimaldatud kõigile surmavalt haigetele patsientidele, kellel sellest kasu võiks olla.

Siinkohal tuleb silmas pidada, et enamiku loetletud seisundite puhul on kanepiravi siiski sekundaarseks või täiendavaks ravivõimaluseks, mida rakendadatakse kas koos rahvusvahelistes ravijuhendites toodud primaarsete raviviisidega või juhtudel, mil neist patsiendile kasu ei ole või nende kõrvalnähud on väljakannatamatud.

Enamasti tarvitataksegi kanepit võitlemiseks mitmete raskete  ja krooniliste haiguste puhul elukvaliteeti oluliselt mõjutavate sümptomitega, mitte haiguse põhjustega. Küll aga on välja pakutud ja kogub üha kaalukamat tõenduspõhja kliiniline endokannabinoidipuudulikkus, mida seostatakse näiteks eelmainitud fibromüalgia ja ärritatud soole sündroomi ning isegi migreenidega, mille puhul võib tõesti rääkida konkreetsest ravitoimest, mitte ainult sümptomite leevendamisest.

Miks ei ole kanepiravi lihtsamini kättesaadav?

Kui olukord oleks nii roosiline, nagu mõned tulihingelised kanepiaktivistid väidavad, ja tegemist oleks tõelise imerohuga, oleks kanep ilmselt juba ammu lääne ühiskondades taaslubatud ja laialdaselt kasutusel. Paraku on aga mitmeid aspekte, mis olukorra keeruliseks teevad.

Esiteks —  arstide jaoks ilmselt kõige olulisema küsimuse, ravitoime tõenduspõhisusega, on lood veel mitmetel põhjustel üsna kesised. Ühest küljest on tegemist «lihtlabase» ravimtaimega, mille puhul on keeruline ja ebaeetiline midagi patenteerida ja seega kaitsta ravimifirmade potentsiaalseid majanduslikke huve.

Sellest johtuvalt ei ole tööstusel suurt huvi üüratult kalleid kliinilisi katseid rahastada. Teisalt on mitu aastakümmet väldanud narkosõja tõttu väga oluliselt raskendatud kannabinoidide igasugune ametlik kasutamine, rääkimata inimkatsetest.

Olukord on keerulisim Ameerika Ühendriikides, kus viiakse läbi arvestatav osa kogu maailma teadusuuringuist ja rahastused on suurimad. Teiseks ei saa kannabinoidravi puhul kuidagi üle ega ümber kesknärvisüsteemis väga laialt levinud 1. tüübi kannabinoidretseptorite (CB1) aktivatsioonist tingitud psühhoaktiivsetest toimetest. Samade retseptorite aktivatsioonist on tingitud ka suur osa, aga mitte kõik, kannabinoidravi positiivsetest toimetest.

Õnneks on kanepi, nagu paljude teiste meditsiinis kasutatavate psühhotroopsete ainete meditsiiniliselt tõhusad annused tihti väiksemad narkootilise joobe tekkimiseks vajalikest kogustest ning õiged ravimeetodid aitavad soovimatuid mõjusid enamasti vältida.

Samas tekib kannabinoidide psühhoaktiivsete mõjude vastu ka suhteliselt kiiresti tolerants, mille tõttu on ebameeldivaid kõrvalmõjusid täheldatud valdavalt ravikuuri alguses. Mõnedele patsientidele on sellised mõjud siiski väljakannatamatud, mis tähendab, et kannabinoidravi neile ei sobi.

Üllatavaks erandiks on kannabidiool, THC järel kanepitaimes kõige levinum  fütokannabinoid, mille peamised toimemehhanismid ei ole otseselt seotud kannabinoidretseptorite aktivatsiooniga. See molekul on saanud viimasel ajal väga palju tähelepanu seoses ägeda lapseea epilepsia, ärevushäirete ja psühhosi leevendamise ning mitmete teiste omaduste tõttu, millest jätkuks materjali mitme eraldiseisva artikli jaoks.

Mida teadusuuringud praegu näitavad?

Suurt osa kanepi või selle komponentidega tehtud uuringutest ühendab asjaolu, et laias laastus on kannabinoidide manustamine suhteliselt ohutu ning õiged ravijuhiseid järgides on võimalik minimeerida soovimatuid kõrvalnähte, milleks on peamiselt uimasus, peapööritus, iiveldus, suukuivus, joobeseisund, teadvuse- ja tajumuutused, eufooria, düsfooria, ärevus, madalam vererõhk ja pulsi kiirenemine.

Väga harva ja/või suuremate dooside puhul võib esineda tugevamaid vastureaktsioone nagu oksendamine, krambi- või paanikahood või koguni psühhoos, mille ilmnemisel tuleks kindlasti kannabinoidravi lõpetada ning konsulteerida arsti ja/või psühhiaatriga.

Kuna EKSil on organismi, eriti kesknärvisüsteemi väljakujunemise juures mõnevõrra teistsugune roll kui juba täiskasvanud inimese organismis, võib kannabinoidide regulaarne ja ohter tarvitamine noores eas tekitada mitmeid probleeme hilisemas elus.

Ravikanepi pikaajalisema tarvitamise negatiivsete mõjude kohta on andmed tihti vastuolulised või puuduvad; suurem osa pikaajalise mõju uuringutest on reeglina hõlmanud meelelahtuslikel eesmärkidel tarvitajaid. Regulaarset kanepitarvitamist on seostatud lühimälu halvenemise ja mõnede kognitiivsete võimete kerge langusega.

Mõned uuringud annavad mõista, et need mõjud kaovad ning mälu ja vaimsed võimed normaliseeruvad pärast tarvitamise lõppu, teiste kohaselt pole taastumine täielik. Mõnedes uuringutes pole aga tarvitajate ja mittetarvitajate kognitiivses soorituses üldse statistiliselt olulisi erinevusi leitud.

Kanepiravi tuleb niikuinii

Endokannabinoidsüsteemi peenhäälestatud mõjutamine on alles lapsekingades ja  perspektiivid selles valdkonnas avarad. Pidevad edusammud keeruka süsteemi lahtiharutamisel on paljude teadlaste igapäevatöö ning on ilmselt vaid aja küsimus, mil ravitoimete teaduspõhisus on piisav ka konservatiivsematele arstidele, et kaaluda teatud juhtudel kannabinoidravi.

Olukord, kus praktiseerivad arstid mõnedes riikides võimaldavad üha liberaalsemat ligipääsu kannabinoidravile, samas kui teistes riikides kaheldakse üleüldse mingisuguse ravitoime olemasolus, paneb kulmu kergitama.

Ei saa eitada, et fütokannabinoidide tarvitamine meditsiinilistel eesmärkidel levib maailmas üha hoogsamalt. Näiteks taotles Kanada 2015. aastal rahvusvahelist luba koguni 55 546 kilogrammi ravikanepi tootmiseks. See teeb 1,6 grammi kanepit elaniku kohta, mis isegi suurimate Eestis konfiskeeritud kogustega võrreldes tundub fantastiline, Kanada rahvastik ega tervishoiusüsteem aga ei ilmuta mingeid narkomaaniasse mandumise märke. Taotletud koguste olulise suurenemise tendentsi on näha ka mitmes Euroopa riigis.

Milliseks kujuneb olukord Eestis, on suuresti kokkulepete ja poliitilise tahte küsimus. Probleemi olemasolu eitamine ja senine patsientide marginaliseerimine ning kriminaalsüsteemi kantseldada suunamine ei ole jätkusuutlik ega mõistlik lahendus ei patsientidele, arstidele ega ka õiguskaitseorganitele — ainus, kes status quo puhul võidust rääkida saab, on organiseeritud kuritegevus.