Keemia algkursus keskkoolis käinutele - Cambridge'i tudeng kummutab MMSi ravilubadused

MMSi näidised. Foto: mmsperusalud.com

Cambridge'i ülikoolis õppiv ja rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil kuldmedali saanud Rasmus Kisel teeb oma blogis puust ja punaseks selgeks, miks MMSil lubatud ravitoimed puuduvad ja kuidas selle manustamine rakkudele tegelikult mõjub. Postimees avaldab katkendid autori loal.

MMS on naatriumkloriti NaClO2 lahus, millest happelises keskkonnas on võimalik saada kloordioksiidi ClO2 lahus ehk CDS (chlorine dioxide solution), millel ongi väidetavalt imelised omadused. Olen seda usku, et mõned väidetud ravitoimetest võivad tal isegi olla. Kloordioksiidi saab kasutada nahal lokaalse antiseptikuna. ClO2-ga mikroorganismide tapmiseks kuluv aeg sõltub vastavate organismide lineaarmõõtme ehk näiteks diameetri ruudust. Seega tapetakse väikesed bakterid väga kiiresti ja selleks ajaks, kui jõutaks inimese rakkudeni, on aine juba ammu aurustunud (ClO2 on küllaltki kergesti lenduv aine).

Joome nüüd aga kloordioksiidi endale sisse. Kehast seest ei aurustu ta kuskile, läheb küll pisut rohkem aega, kuid peagi jõuab ta ka meie enda rakkude hävitamiseni. Üks mehhanisme hõlmab endas tsüsteiini tioolrühma oksüdeerimist, mille tulemusel hävitatakse bakterite rakud, kuid ka neerurakud jms. Veel kaugemale mõeldes, vähirakkude diameeter jääb suurusjärku 20 µm, vererakkudel aga 7 µm juurde. Seega ammu enne, kui võidaks potentsiaalselt jõuda vähivastase toimeni, on hävitatud organismi korralikuks toimimiseks hädavajalikke rakke. Tasub ka mainida, et jutt stiilis «kloordioksiid ei tee inimkehale (rakkudele ja koele) midagi halba, kuna ta oksüdatsioonipotentsiaal on liiga madal» on täielik keemiateadmatu jama. Kui see oleks tõsi, siis ei saaks ta kohe kindlasti omada ka mingisugust kasulikku efekti.

Kõikidel ainetel on oma positiivsed kasutusvaldkonnad, aga ka negatiivsed mõjud. Nii käsitletud talidomiidil ja kloordioksiidil, aga vabalt ka veel lauasoolal (NaCl), glükoosil jne. Hiljuti käisin mandlioperatsioonil ning uudishimuliku inimesena uurisin ikka, mida mulle üldanesteesiaks veeni pumbatakse. Vastus: fentanüül ja propofool. Esimene nimetatuist on levinud tänavanarkootikum, millega on suuresti seotud enam kui 120 aastast narkosurma Eestis. Teine aga kemikaal, mille üledoseerimise tõttu lahkus Michael Jackson. Üks tähtis küsimus iga ravimi puhul ongi potentse-ohtliku doosi suhte, kasulike efektide ja kõrvalmõjude vahekord. Kõige ohutum viis on säärane analüüs jätta vastava ala eksperdile (näiteks erialaarstile). Teisalt peaks aga iga keskkooli lõpetanud inimene omama piisavaid teadmisi keemiast ja sellist kriitilise mõtlemise taset, mis võimaldaksid leida üles usaldusväärsed allikad ning kujundada adekvaatse hoiaku erinevate kehaga kokku puutuvate ainete ja nende dooside ohutuse kohta.

Ma ei väida üldse, et kloordioksiid, DMSO ehk dimetüülsulfoksiid ja kõik muu, mille kohta pole vastupidist tõestatud, ei võiks omada teatavaid positiivseid raviefekte. Pika otsimise tulemusel leidsin ma aga vaid ühe uurimuse, mis väitis, et kloordioksiidi manustamine on kehale täiesti ohutu. Sellesse süvenedes avastasin, et esiteks pole kirjeldatud mingisuguseid positiivseid efekte ning kasutatud kloordioksiidi doosid olid 10–1000 korda väiksemad sellest, mis soovitatakse ravimiseks. On selge, et väga madala kontsentratsiooni juures pole miski mürgine (tsüaniid ka mitte) ega ka kasulik. Kas lasta arstil määrata tõestatud mõjuga ja üdini analüüsitud kõrvalmõjudega ainet täpne doos? Või hoopis ise suvalist ainet umbmäärases koguses kellegi segaste juttude järgi manustada ja seeläbi mängida enda või lapse tervisega? Edasine mõtlemine jääb juba igaühe enda teha.

Olles eelmisel õppeaastal gümnaasiumi lõpetanud, võin kinnitada, et kuigi keemiaharidus keskkoolis keskendub olulistele baasteadmistele, siis ei jõuta paljude igapäevaeluliselt tähtsate asjade õppimiseni. Seetõttu on raske ka vastavaid õppe-eesmärke täita, kui õpilased tegelikult ei mõista, kuidas näiteks kemikaalid ja erinevad ravimid nende keha mõjutavad. See tähendab, et vältida analoogseid juhtumeid MMSiga ning üldisemalt tervisega seotud keemia teadvust tõsta, tuleb riiklikus ainekavas ning antavas keemiahariduses teha muudatusi.

12. klassis pole riiklikult keemiakursusi ette nähtud. Osades koolides on selle asemel küll keemiapraktikumid ning n-ö elu keemia valikkursused. Paraku jääb see aga üksikute koolide privileegiks. Kõige lihtsam viis oleks seega muudatusteks ühe elulistele keemiateadmistele orienteeritud keemiakursuse lisamine 12. klassile. Ilmselt paljude seas küllaltki ebapopulaarne idee, kuid leian, et vastuste teadmine küsimustele, nagu miks antibiootikumikuur alati lõpuni tuleb võtta, miks vingugaas tapab, kuidas toimivad põhilised valuvaigistid jne, peaks tänapäeval olema elementaarne. Ma ei eelda, et kõigile õpetataks võrrandeid, mis kirjeldavad konkureeriva inhibeerimise ensüümkineetikat, kuid arvan, et iga inimene võiks põhimõtteliselt aru saada järgneva lause sisust: ibuprofeen toimib valuvaigistina läbi põletikku tekitavate ensüümide inhibeerimise.

Kindlasti vajab sellise kursuse välja töötamine mitmete erinevate erialade (meditsiin, füsioloogia, farmakoloogia, (bio)keemia, bioloogia jms) ekspertide ning õpetajate omavahelist diskussiooni ning tugevat koostööd. Aga hea oleks, kui inimesed mõistaks, et keemiliste ainete mõju analüüsimine organismile ei ole nii mustvalge nagu järgnev mõttekäik: «NaClO2 ei saa organismile kahjulik olla, kuna sisaldab NaCl, mis on lauasool ning hapnikku O2, mis on eluks lausa hädavajalik». Lisaks oleks võimalik küsimustele vastuse iseseisva otsimise abil kasvatada kriitilise mõtlemise oskust. Inimesed peavad mõistma, et kõik, mis leidub internetis, ei ole kuld ning oskama vahet teha kvaliteetsel ning ebakompetentsel allikal.

Täisteksti leiab siit.