Toitumistrendid, mis tapavad

Lapse organismile on piim sisuliselt asendamatu toiduaine – piimavalk aitab ehitada kasvueas lapse rakke ja kudesid ning kaltsium tugevdab luustikku, hambaid, juukseid, küüsi, mille kehv kvaliteet annab tunda ennekõike alates 20. eluaastast ja seda terve elu vältel. Foto: Markus Mainka/Phantermedia

Piim on olnud eestimaalaste toidulaual juba üle 5000 aasta ehk niisama kaua, kui meie aladel on peetud piimakarja. Selle ajaga on meie organism õppinud piima töötlema, sellest vajalikke ja asendamatuid toitaineid omandama. Lehmapiim on olnud tuhandeid aastaid emapiima järel inimese esimene toit, mistõttu on ekslik käsitleda seda joogina.

Koos tehnoloogia ja inforuumi arenguga on aga viimase kümne aasta jooksul üha rohkem hakanud kõlama erinevad seisukohad, mis seavad kahtluse alla piima kasulikkuse ning vajalikkuse keha normaalseks toimimiseks. Ning seal, kus on ütlejaid, on ka kuulajaid ja uskujaid.

Tõsi on, et mujal maailmas on laktoositalumatus saanud üha levinumaks probleemiks. Aasia rahvad pole juba sajandeid lehmapiima joonud, mistõttu ei suuda nende organism enam piimasuhkrut lagundada. Arvatakse, et ligi 65 protsendil maailma elanikkonnast põhjustab laktoos suuremaid või väiksemaid terviseprobleeme. Kuigi tihti ei leia aga kajastust see, mida asiaadid ja teised kaugemad rahvad piima asendamiseks tarbivad – vaevalt et meie elanikud oleksid valmis loomse valgu saamiseks näiteks erinevaid putukaid sööma.

Eksivad need, kes leiavad, et eestlased kuuluvad samuti selle enamuse hulka. On väidetud, et Eesti elanikest veerand kuni kolmandik ei suuda laktoosi täielikult lagundada ning neil kaasnevad piimatoodete tarbimisega tervisehäired. Tegelikult puuduvad meil teaduslikud uuringud seesuguse väite tõestamiseks ning kogemus näitab, et mujal maailmas tehtud uuringud ei pruugi meie inimeste kohta täit tõde anda.

Soomes on leitud, et 17% elanikkonnast on laktoosi suhtes tundlik või talumatu, kusjuures soome keelt kõnelevatest soomlastest on seda vaid 8%, samas kui rootsi keelt kõnelevatest soomlastest kuni 60% ja saamidest umbes 30%. Leedus esineb laktoositalumatust kõigest 4% elanikest. Arvestades meie piirkonda, toidutraditsioone ja seda, kui kaua võtab organismi käitumismustrite kujunemine aega, ei saa kuidagi nõustuda hinnanguga, et kolmandik Eesti elanikest kannatab laktoositalumatuse all.

Jaekaubanduses pakutavate laktoosivabade toodete osakaal tekitab samuti kõhklusi, kui palju meie seas ikkagi laktoositalumatuid leidub. AC Nielseni andmetel on meie kauplustes müügil olevatest jogurtitest kõigest 9% laktoosivabad ning kõigi laktoosivabade toodete osakaal kaubavalikust moodustab üksnes 7%. Laktoosivabu tooteid ostavad ka inimesed, kellel pole ilmtingimata laktoosiga probleeme, kuid kellele meeldib mõne laktoosivaba toote maitse, tekstuur või muu nüanss. Seega tundub kaheldav seisukoht, et tervelt veerand inimestest väidetava laktoositalumatuse käes teadmatult kannatab. On see üldse võimalik?

Laktoositalumatus väljendub erinevalt – mõnel inimesel kaasneb piimatoodete söömisega korisemine kõhus või gaasid, teistel aga tõsisemad kõhukrambid, iiveldus, kõhulahtisus ja kuuma- ja külmahood. Tallinna Tehnikaülikooli toitumisteadlase Tiiu-Maie Lahe sõnul ei ole tõsisemat ja eridieeti nõudvat laktoositalumatust võimalik mitte tähele panna – inimesel on pärast piimatoodete tarbimist tõsiselt halb olla ning ta kaotab aja jooksul kõhuhädade tõttu ka kaalu.

Kuigi laktoositalumatuse kahtluse korral on võimalik teha lihtsaid paaripäevaseid eksperimente, et testida, kas pika pausi järel piimatoodete tarbimine toob kaasa kõhuhädasid, siis tegelikult saab laktoositalumatuse diagnoosi ja sellest tingitud eridieeti kirjutada välja ainult arst. Üha rohkem on aga levimas komme endal piimatalumatust ise diagnoosida ja tegu on tõeliselt ohtliku trendiga, eriti kui asi puudutab lapsi.

Terviseameti andmetel on Eestis 878 lasteaialast, kes saavad erinevate toidutalumatuste ja allergia tõttu erimenüü järgi valmistatud toitu. Ehmatav on sealjuures, et nendest 878 lapsest vaid 16 protsendi ehk 140 lapse puhul oli erimenüü määratud arsti diagnoosiga – ülejäänud juhtudest nõuab erimenüüd lapsevanem ja sageli väidetava piimatalumatuse või piimaallergia tõttu. Tartu Ülikooli teadlaste läbiviidud uuring näitas, et tegelikult esineb mõni toiduallergia lastel 5% juhtudest ning piimaallergia on meie riigis pea olematu.

Kui ohtlik see siis ikkagi on, kui inimene jääb ilma piimatoodetest? Paljud inimesed ei tea, et ka laktoositalumatute eridieet sisaldab hulganisti piimatooteid, isegi selliseid, mis sisaldavad väiksemas koguses laktoosi. Eriti vajalik on see laste puhul, sest lapse organismile on piim sisuliselt asendamatu toiduaine – piimavalk aitab ehitada kasvueas lapse rakke ja kudesid ning kaltsium tugevdab luustikku, hambaid, juukseid, küüsi, mille kehv kvaliteet annab tunda ennekõike alates 20. eluaastast ja seda terve elu vältel.

Veelgi enam – lastel, kes taluvad kehvasti piimasuhkrut ning kes jäetakse piimatoodetest seepeale ilma, võib kujuneda välja ränk ja eluohtlik piimaallergia ning nad võivad selle väga raske konditsiooni anda edasi ka oma lastele. Seega on igasugune arsti suunamiseta käsile võetud piimavaba dieet äärmiselt ohtlik ja vastutustundetu ettevõtmine, millel võivad olla inimese enda ja tema pere tervisele pöördumatud tagajärjed.

Piima ei nimetata asjatult Eesti valgeks kullaks – aeg on hakata piima ka kullavääriliselt kohtlema. Kullavääriline kohtlemine tähendab, et esiteks me joome iga päev 2–3 klaasi head Eesti joogipiima. Teiseks tähendab see, et me suhtume suurema ettevaatlikkusega neisse, kes ilma pädeva kohalikul tasandil tehtud uuringuta piima tervislikkuse kohta müüte levitavad. Ja kolmandaks: me elame kaasa eestimaistele piimatootjatele ja tööstustele, et piima hind ka poelettidel taas väärilisele tasemele tõuseks.