Ida-Viru keskhaiglas seoti vanem patsient randmetest voodi külge kinni

Liis Velsker
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haiglavoodi.
Haiglavoodi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ida-Virumaa keskhaiglas seoti möödunud nädala lõpus haiglasse ravile saabunud vana naine voodi külge kinni, kuna personali sõnul keeldus patsient vältimatu abi vastuvõtmisest.

Hingamisraskustega 93-aastane Sillamäe elanik viidi möödunud reedel kiirabiga Ida-Viru keskhaiglasse, kus ta toimetati pulmonoloogiaosakonda ravile, kirjutas Põhjarannik.

Teda järgmisel päeval kella 14 ajal vaatama läinud lapselaps Merike Männi avastas, et haigel vanainimesel olid mõlemad käed randmetest voodi külge kõvasti kinni seotud. «Vanaema ütles, et on siin elus palju üle elanud, aga sellist kohtlemist pole isegi sõja ajal olnud. Ta küsis minult, pisar silmis, et mis ta küll teinud on, et ta kinni seoti, kas ta on vang,» kirjeldas sugulane oma versiooni juhtunust.

Ta pöördus seepeale vanema meditsiiniõe poole, kes hakkas käsi kohe lahti siduma, öeldes samas, et sedasi tehakse, kui kliendid on ebaadekvaatsed. «Küsisin konkreetselt, kus see kirjas on ja kes sellise käsu andis. Nendele küsimustele ei osanud õde vastust anda ning tema reaktsioon muutus: hakati vabandama ja paluma, et ma kaebust ei kirjutaks,» lausus ta. 

Kaebus sai ikkagi kirjutatud ja haigla juhtkonnale saadetud. «Mu vanaema on täiesti adekvaatne inimene, mitte märatsev hull psühhiaatriahaiglas,» rõhutas lapselaps. Ta ei mõista, miks haigla temaga probleemi tekkimise korral ühendust ei võtnud.

Ida-Viru keskhaigla kommunikatsioonijuht Ülo Veldre ütles, et patsiendi ravimisel oldi sunnitud kasutama ohjeldusmeetmeid, kuna patsient keeldus vältimatust abist ja takistas selle vastuvõtmist. Konkreetne juhtum puudutab aga delikaatseid isikuandmeid, mille avalikustamiseks pole haiglal volitusi.

Ida-Viru keskhaigla ülemarst Aime Keis selgitas Postimehele, et antud situatsioon tekkis vajadusest osutada vältimatut abi. Patsient põhjustas arsti sõnul sel hetkel oma tegevusega ohtu oma tervisele. «Vältimatu abi osutamata jätmisel või abi andmisega venitamisel põhjustame patsiendi surma või tervise kriitilise halvenemise,» nentis Keis.

Ülemarst lisas, et tervishoiuteenuse osutamine algab patsiendi informeerimisest, miks ühte või teist protseduuri on vaja teostada ja veendumisest, kas patsient on kompetentne ratsionaalselt poolt ja vastu argumente kaaluma ning saadud info põhjal otsuseid langetama. «Vältimatut abi saab osutada ilma patsiendi ja lähedaste nõusolekuta eeldatava tahte alusel. Kui täiskasvanud isik on ajutiselt piiratud teovõimega, siis vältimatu abi osutamise juhul lähtutakse eeldusest, et igaüks meist tahab, et tema tervise taastamiseks tehakse kõik võimalik,» märkis Keis.

«Enamikel juhtudest saab vältimatu abi osutatud ikkagi ilma ohjeldamismeetodite rakendamiseta,» kinnitas Keis.

Terviseamet teatas, et alustas tervishoiuteenuste korraldamise ning haldusmenetluse seaduste alusel avaliku huvi tõttu haiglas järelevalvemenetlust.

Terviseameti järelevalveosakonna nõunik Eve Pilt rääkis Postimehele, et Eesti seaduse järgi on ohjeldusmeetmete kasutamine reguleeritud ainult psühhiaatrilise abi seaduses. «Mis puudutab nende kasutamist muude tervishoiuteenuste osutamisel, siis on seal hall ala,» nentis ta ja lisas, et kasuks tuleks, kui see oleks reguleeritud ka teiste tervishoiuteenuse ostutajate suhtes.

Terviseameti seisukoht on, et teatud tingimustel võib tõepoolest olla vaja ajutiselt kasutada ohjeldusmeetmeid, näiteks fikseerida inimese käsi, kui talle pannakse nasogastraalsond. «Aga see tegevus peab olema ilmtingimata dokumenteeritud ja haigusloos ning see peab olema nii lühiajaline kui see vältimatult vajalik on,» rääkis ta.

«Meie arusaamine on selline, et ohjeldamine on kõige viimane abinõu, mida võib kasutada, eelnevalt peab kasutama leebemaid vahendeid ja kui sellist abinõud kasutatakse, siis tuleb sellest teavitada ka patsienti. Seegi tuleks dokumenteerida. Kui patsient on ise otsusevõimetu, siis tuleb sellest lähedasi informeerida,» lisas Pilt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles