Väärt nõu meestele: osake karta

Uuringud on näidanud, et kui erektsioon nõrgeneb, siis keskmiselt 7-8 aastat hiljem suureneb oluliselt südameinfarkti risk. Foto: PantherMedia/Scanpix

Oskus karta on meestele hädavajalik, väidab Tartu Medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees. Heas mõttes hirm tuleviku ees peaks olema tema sõnul see, mis sunnib mehi vööaluste hädadega õigel ajal arsti poole pöörduma.

Jalad on niisked ja külmetavad? Ega mehed seepärast kurda. Mehed kannatavad ära. Aga vale on kannatada. Koguni valusalt saatuslik. Väikevaagna vaevused – just sellise sõnapaari alla koondab Tartu Medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees meeste nn nabaalused mured – algavad Eesti kliimas pahatihti sellest, et jalad külmetavad ja on märjad. Siin, olge hoiatatud, ei käi jutt üksnes urineerimishäiretest, vaid ka seksuaalsusega seotud probleemidest.

Mis hullud lood siis jalgadest alguse saavad?

Olen näinud küllaga mehi, kes käivad talvel sama hästi kui plätudega. Seetõttu ilmneb kliinilistest uuringutest, et igal kolmandal-neljandal mehel, olenemata vanusest, on eesnäärme piirkond ääretult turses. Kui väljas on sombune ja niiske, ennekõike oktoobris-novembris ja märtsis-aprillis, tekivad kohe vaevused: valu ja urineerimishäired, pidev ärritus, tihe pissilkäimine. Näiteks Itaalia arstid küsivad meilt imestusega, mis riik see küll selline on, kus on nii palju noori mehi eesnäärmepõletikuga. Aga samamoodi on lood Soomes ja Rootsis. Suvel esineb sedasorti kaebusi oluliselt vähem.

Nii kui neile, kes plätudega vastuvõtule tulevad, asja ära seletan, tulevad nad järgmisel talvel juba talvesaabastega.

Mis on veel põhjused, milles mehed ei oska tihti oma intiimhädasid kahtlustadagi?

Kroonilised suguteede põletikud, mis on seotud varases eas põetud suguhaigustega. Näen küllaltki palju 35–40aastaseid mehi, kellel on seksuaal- ja urineerimishäireid ning -valu, ja kui põhjalikumalt uurida, selgub, et nad on 15–20 aastat tagasi põdenud näiteks klamüüdia või ureaplasma infektsiooni. Bakter on küll välja ravitud, aga järelkontrolli pole tehtud. Enamik sugulisel teel levivatest infektsioonidest on aga kurikavalad ja rakusisesed paharetid: mingid osised neist jäävad organismi püsima ja hakkavad seal tulevikus põletikku võimendama. Kui seda välja ei ravi, võib sellest põletiku foonil vaikselt areneda eesnäärmekasvaja. Krooniline suguteede põletik on geneetiliste põhjuste kõrval olulisemaid riskitegureid eesnäärmekasvaja puhul.

Kui suurt rolli mängib nabaaluste probleemide puhkemises geneetiline pärand?

Näen järjest rohkem, et krooniliste väikevaagna vaevustega tulevad vastuvõtule nii vanaisa kui ka pojapoeg. Vanaisa tuleb eesnäärme suurenemise ja urineerimiskaebustega, 20–25aastane lapselaps aga esmaste valukaebustega väikevaagnas. Need asjad on ikka geneetiliselt ette määratud. Nüüd on küsimus selles, kuidas sa ise käitud. Sest ega see, kui sul on geneetiline risk, tähenda seda, et sul ka haigus tingimata väljendub või kaebusi annab. Kui hoiad tervist korras ja kaalu normis, ei suitseta ega tarbi alkoholi, teed sporti, saab neid riske vähendada. Samuti on tähtis töö ja puhkuse mõistlik vahekord ning monogaamne intiimsuhe.

Kui palju maksab meestel karta eesnäärme kasvajat?

Kui eesnäärmekasvaja on varakult avastatud ja kontrolli all, võib väga pikalt elada. Nüüdisajal on laialt levinud ravimeetod aktiivne jälgimine. Näiteks kui üle 60aastasel mehel on eesnäärme kasvaja avastatud varases staadiumis, kus kasvajast on haaratud alla 5–10 protsendi eesnäärmest, tehakse spetsiifiline PSA-test ning jälgitakse asja arengut ühe ravimeetodina kolmekuulise intervalliga. Eesnäärme kasvaja areneb sageli hästi aeglaselt, ja kui on tegemist väheagressiivse vormiga, võib 10–15 aastat elada nii, et see eluohtlikuks ei muutu.

Kuid selleks, et testiga saadud näitajaid hinnata, on vaja kasvaja võimalikult vara avastada. 40 aastat võiks olla vanus, millest alates end jälgida, kui perekonnas on eelsoodumus. Tegelikult soovitaksin esimese PSA-testi teha juba 30aastaselt, sest siis saame varakult teada selle parameetri baasväärtuse ja oskame paremini hinnata, mis on juhtunud näiteks 40. eluaastaks.

Mis on lihtsaimad sümptomid, mille järgi meesteprobleemide alged ära tunda?

Väikevaagna vaevuste puhul on need valu ja ebamugavus kubeme piirkonnas ja alakõhus, öine sage WCs käimine, päeval sirtsutamine – käid vetsus ära, aga on tunne, et tahaks jälle minna. Ja see, kui seksuaalsus muutub, näiteks seoses erektsiooniga, või libiido langeb, on samuti märk, et väikevaagnas on midagi juhtunud. Uuringud on näidanud, et kui erektsioon nõrgeneb – ehk te ei saa voodis enam hakkama –, siis keskmiselt 7-8 aastat hiljem suureneb oluliselt südameinfarkti risk.

Kui suur on lootus meestearstilt abi saada?

Sõltub vanusest ja kui kaua on probleem esinenud. Abi saamise tõenäosus vanuse suurenedes mõistagi väheneb. Praeguste ravimeetodite ja diagnostikaga saab abi 85–90 protsenti meestest. Abisaamine ei tähenda siiski terveksravimist.