Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Omaste pöördumine: miks hukkus haiglasse pöördunud noor naine koos sündimata lapsega? (15)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heilika Leinus, Triin Ärm
Copy
Hukkunud naiste omaste sõnul on juhtunus süüdi meedikute hoolimatus.
Hukkunud naiste omaste sõnul on juhtunus süüdi meedikute hoolimatus. Foto: Jay Directo/AFP/Scanpix

Hiljuti oli Postimehes juttu Pelgulinna sünnitusmajast tagasisaadetud lapseootel naise traagilisest surmast. Nüüd on hukkunud naise ja lapse omaksed edastanud saatele «Pealtnägija» ka etteheited haiglale ja kiirabile, milles süüdistatakse meedikuid hoolimatuses ja südametuses.

Kuna sündmused on nii värsked ja hukkunu maeti alles äsja, pole pere valmis teleekraanil esinema, aga saatis selle asemel pöördumise, mille avaldame nende nõusolekul muutmata kujul, kirjutab ERR. Pere pöördumine on järgmine:

«Kirjutame seoses traagiliselt surnud lapseootel naise juhtumiga, mis on jõudnud ajakirjandusse meie tahtest sõltumatult. Lugedes eelkõige Pelgulinna sünnitusmaja esindaja ja Tallinna kiirabi juhi kommentaare ja kaastundeavaldusi ei saa me oma leinas vaikida, arvestades, et nimetatud asutustes ei leidnud meie pereliige oma eluajal abi otsides mitte mingisugust kaastundlikku suhtumist ega austusväärset kohtlemist. Kujunenud situatsioonis peame vajalikuks avaldada selle loo nii nagu selle elas läbi meie perekond. Teeme seda lootuses, et ehk aitab see päästa kellegi teise elu ja säästa mõne teise pere liikmeid kirjeldamatust kaotusvalust.

27. jaanuari varahommikul ärkas noor, alla 30 aastane, seitsmendat kuud lapseootel naine valudega õlgades. Valu süvenes ja kiirgus õlgadest ka alakõhtu, muutudes kiiresti väljakannatamatuks, mistõttu palus naine oma abikaasal kutsuda kiirabi. Kõik nimetatud kaebused edastas naise abikaasa hädaabikõnes ka Häirekeskusele. Kiirabi ootamise ajal ei suutnud naine valude tõttu ennast enam isegi mitte liigutada. Kohalejõudnud kiirabi üks töötajatest alustas visiiti kurtmisega, et miks ta peab komberdama mingis pimedas hoovis. Tuppa jõudes käskis ta naisel ennast püsti ajada ja kommenteeris sinna juurde midagi sellist, et „Te olete noor ja peate suutma, kuidas te hakkama ei saa!“ Selle peale ütles naine, et ta ei ole kunagi tundnud nii suurt valu ja et isegi eelmise sünnituse valu on selle kõrval tühine. Kiirabile ütles naine kõike seda, mida tundis ja mida sai öeldud ka Häirekeskusele, et valu on õlgades ja alakõhus. Üks kiirabi töötajatest kordas pidevalt, et tegemist on tavalise närvivaluga. Kuna naise abikaasa ei andnud järele ja pidevalt korrutades, et tegemist on ikkagi 29. nädalat lapseootel naisega ja seda palus, otsustati naine siiski kiirabiga haiglasse viia.

Kuna naisel oli raskusi liigutamisegagi, rääkimata kõndimisest, paluti kiirabil auto hoovi ajada, et naisel oleks kergem autoni jõuda. Hoovi tagurdamist väravast, millest on sisse tagurdanud ka metsaveokid, kiirabi juht esialgu keeldus, viidates liiga väikestele väravatele ja kitsastele tingimustele. Lõpuks ta siiski nõustus seda tegema. Samal ajal kamandas toas üks kiirabi töötajatest ikka naist ise püsti tõusma. Kuna naine seda ise teha ei suutnud aitas abikaasa ta lõpuks kuidagi püsti ja riidesse panna ning seejärel trepist alla ja kiirabi autosse. Kogu see tegevus oli naise jaoks suurte valude tõttu ülimalt vaevaline, kuid ta üritas nii palju kui suutis ise kaasa aidata. Kuna naise abikaasa pidi pere teise lapse viima lasteaeda, ei olnud tal võimalik minna naise ja kiirabiga kaasa, mistõttu võttis kiirabi abikaasalt telefoninumbri ja lubas kohe teada anda, kui midagi on selgunud. Seda lubadust ei täidetud.

Naine ise helistas oma abikaasale Pelgulinna sünnitusmajast ja ütles, et arstid olid talle öelnud, et tegemist on närvivaluga ja mingu ta tagasi koju. Kaasa anti soovitused valuvaigistite osas. Seejärel oli ta pandud ratastooliga koridori istuma. Kuigi kiirabi poolt antud valuvaigistite mõjul oli seisund natuke paranenud, oli naine endiselt suurtes valudes. Naine helistas oma vennale ja kutsus endale autoga järgi, sest ei tahtnud oma seisundi tõttu taksot võtta. Kõnes palus ta vennal haiglasse sisse tulla ja talle jalanõud jalga aidata, sest ta ise ei suuda seda teha. Olles selleks eelnevalt haigla personalilt luba küsinud, palus ta auto haigla ukse ette parkida, et oleks vaja vähem maad liikuda.

Kui vend haiglasse sisenes, nägi ta seal oma õde koridoris istumas. Hetke pärast tuli keegi haigla personalist ja ütles, et ärgu nad muretsegu, tegemist on tavalise närvivaluga. Üks teine lähedal istunud töötajatest hõikas, et see on tavaline. Kuna naine ei suutnud toolilt ise üles tõusta, siis üks juures viibinud haigla töötajatest andis naisele hetke keskendumiseks, palus siis naisel oma käed ümber tema keha panna ja tiris ta toolilt püsti. Kuna haiglast kinnitati, et kõik on korras ja millegi pärast ei ole vaja muretseda, siis sõideti sellises seisukorras koju. Sõideti hästi aeglaselt ja võimalikult ettevaatlikult, sest iga väiksemgi teekattest põhjustatud raputus põhjustas lisavalu.

Koju jõudes andis vend naise tema abikaasa hoolde, kes oli pärast vanema lapse lasteaeda viimist koju naasnud. Kodus jätkus kõik samamoodi – valud olid nii tugevad, et naine ei suutnud ise riidest lahti võtta ega midagi muud teha. Naine jõudis kodus olla üksnes lühikest aega, kui tema seisund järsult halvenes ja ta hakkas karjuma «kiirabi, kiirabi!» Kohe helistas abikaasa uuesti kiirabisse. Kõne ajal hüüdis naine appi ja, et ta ei saa enam hingata. Mõni aeg peale hädaabikõne lõppu käis abikaasa naise kõrvalt korraks õues vaatamas, kas kiirabi on jõudnud, tuppa naastes oli tema naine valudes põrandal. Kui kiirabi saabus, käis abikaasa neil õues vastas, sel ajal oli naine kokku kukkunud ja lebas teadvusetult põrandal. Kiirabi alustas elustamist, mis tulemust ei andnud. Seejärel otsustati naine Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse viia, kuid ka seal ei õnnestunud naise ega lapse elu päästa.

Järgmisel päeval helistati naise abikaasale Pelgulinna haiglast, avaldati kaastunnet ja märgiti sealjuures, et kõik analüüsid olid korras. Meie esialgsel hinnangul ei vasta see väide tõele, sest vereanalüüsid ei olnud tegelikult päris korras. Isegi sõltumata analüüside temaatikast, jääb lähedaste jaoks õhku palju küsimusi, eelkõige aga küsimus sellest, kuidas on võimalik, et igasuguste paberite ja numbriliste näitajate kõrval ei nähtud kannatavat inimest ja saadeti ta sellises seisundis haiglast ära.

Soovime lisada, et Pelgulinna sünnitushaigla peab oma väidet, et naine tahtis ise koju minna, selgitama. Leiame, et selle väite tõelevastavus ei ole tõenäoline, kuna on vastuolus nii meil olemasolevate dokumentidega kui ka sel päeval toimunud perekonnaliikmete vahelise suhtluse ja sündmustega. Siinkohal peame vajalikuks viidata mõneti sarnasele juhtumile 2012. a., kus alahinnati raseda naise südameprobleeme. Kui arstid inimest ei usu, korrutades aina, et sõltumata väga halvast enesetundest ei ole tal mitte midagi viga, ja ei näe põhjust asja edasi uurida, siis ei jäägi ju patsiendil midagi muud üle kui koju minna.»

Kiirabi ja haigla kommentaarid:

Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas ütles Postimehele, et pöördumise kirjutanud sugulane keelas täna hommikul kiirabil juhtunut edaspidi kommenteerida. «Kiirabi austab seda soovi,» lausus peaarst.

«Hoolimata avalikust huvist ja teema laiast kajastusest meedias ei saa me seda juhtumit avalikkuses kommenteerida ilma hukkunu lähedaste kirjaliku nõusolekuta, sest haiglal ei ole õigust avaldada patsiendi terviseandmeid,» ütles LTKH kommunikatsioonijuhi Liisa Suba.

Ta tõdes, et kuna tegemist on niivõrd harvaesineva juhtumiga, siis ka asjaolu, et patsiendi nime ei avaldata, ei ole paraku piisav põhjendus haiglal seda juhtumit avalikkuse ees arutada. «Lähedased ise võivad küll juhtunust soovi korral rääkida, aga haiglal seda õigust ilma kirjaliku nõusolekuta ei ole,» lisas Suba.

Tagasi üles