Surnud noore naise lähedaste avalik kiri naistearstide seltsi juhile

Traagilisel päeval hukkus nii ema kui laps. Foto: Panher Media

Postimehele saabus kiri surnud noore naise lähedastelt ning avaldame selle lähedaste palvel muutmata kujul ja täismahus.

Kirjutame Teile seoses Teie poolt 15.02.2016 ETV saates «Ringvaade» antud kommentaariga Pelgulinna sünnitusmajast koju saadetud noore naise ja tema sündimata lapse surma juhtumis.

Viitasite ka ise kõnealust intervjuud andes, et Teil ei ole õigust antud juhtumit kommenteerida, muuhulgas isikuandmete kaitse põhimõtetest lähtuvalt, sest ka ilma nime avaldamata on naine osade inimeste jaoks äratuntav. Sõltumata sellest, st teadlikult neid põhimõtteid rikkudes, kommenteerisite Eesti Naistearstide Seltsi juhina seda juhtumit väites, et ei naist ega last ei oleks antud juhul saanud päästa ja mistahes meditsiin poleks saanud neid aidata. Seda olukorras, kus Te ei ole tutvunud (vähemalt meile teadaolevalt) mitte ühegi tervishoiuteenuse osutamist kajastava dokumendiga ega patoanatoomilise lahangu protokolliga surma põhjuse kohta selles asjas. Patoanatoomilise lahangu protokolli ei ole SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt meile edastatud informatsiooni kohaselt isegi veel koostatud. Tekib küsimus, millest lähtudes on seisukoht esitatud, sest meie teada on ajakirjanduses ilmunud ainult üks lause väidetava surma põhjuse kohta.

Leiame, et ei ole kohane ega eetiline kommenteerida juhtumit lähtudes ajakirjanduses ilmunud või kolleegilt saadud teabest, mille tõele vastavuse küsimuses Teil kinnitus puudub. Seda enam, et selline teave on ajakirjanduses avaldatud Teie kolleegi poolt arstide suhtes kehtivat saladuse hoidmise kohustust rikkudes. Saladuse hoidmise kohustus on sätestatud seaduses, aga see on ka oluline arsti-eetika põhimõte. Eesti Naistearstide Selts on meile teadaolevalt Eesti Arstide Liidu liige. Seega laieneb Eesti Naistearstide Seltsi liikmetele Eesti Arstide Liidu poolt vastuvõetud «Eesti arstieetika koodeks» (edaspidi eetikakoodeks), mille punkt I 3 sätestab, et arsti kohus on hoida kutsesaladust nii patsiendi eluajal kui pärast tema surma. Seda põhimõtet on käesoleval juhul rikutud.

Samuti sätestab eetikakoodeks, täpsemalt selle punkt III 6, et arst tohib tunnistustes, õiendites ja ekspertiisides kinnitada ainult seda, mida ta vaatluse, kogutud andmete ja kaalutluse alusel arvab end olevat õigustatud tegema. Nii seadusest kui ka eetikakoodeksist (punkt II 6) tulenevalt on arstiteaduse üheks oluliseks põhimõtteks tõenduspõhisus. Leiame, et sarnastest põhimõtetest tuleb lähtuda ka juhtumite kommenteerimisel ajakirjanduses: 1) kommentaaridest tuleks hoiduda seni, kuni pole välja selgitatud juhtumi täpsed asjaolud; 2) kommenteerida tohib üksnes see arst, kes on kursis välja selgitatud asjaoludega.  

Kuna saatele «Ringvaade» intervjuud andes viitasite ka asjaolule, et lähedased on juhtumi kommenteerimise keelanud, aga samas on nendel endal õigus juhtumit kommenteerida, siis selgitame ka kommenteerimise keelamist. Nagu märkisime ka oma ajakirjandusele edastatud pöördumises – juhtum jõudis ajakirjandusse meie tahtest sõltumata. Kõige esimesena (05.02.2016) asusid meediasse jõudnud teavet kommenteerima asjaga seotud tervishoiuteenuse osutajad (Tallinna Kiirabi juht, SA Põhja-Tallinna Regionaalhaigla juht ja Pelgulinna sünnitusmaja juht). Teadsime sellest, kuid ei soovinud ajakirjandusele kommentaare jagada. Seda enam, et meile ei olnud sel hetkel veel esitatud ka tervishoiuteenuse osutamisega seotud dokumente.

Lähedastena ei saanud me aga enam vaikida olukorras, kus 09.02.2016 jõudis meieni info, et 10.02.2016 ilmub Eesti Ekspressis intervjuu dr. Piret Veerusega. 10.02.2016 selline intervjuu ilmuski, muuhulgas märkis dr. Veerus seal, et patsient tahtis ise koju minna. Olukorras, kus inimesele on tema palvel kutsutud kiirabi, haiglast on talle kinnitatud, et sõltumata suurtest valudest, on temaga kõik korras, on äärmiselt küüniline ja ebaprofessionaalne väita, et ta ise tahtis selles olukorras koju minna. Samuti, nagu juba varem märgitud, avaldas dr. Veerus intervjuus andmeid lahangu esialgsete tulemuste kohta, mis on kaitstud saladuse hoidmise kohustusega.

Lähtudes eeltoodust avalikustasime kogu loo nii nagu elas selle läbi meie perekond. Et avalikkusel ei jääks ebaõiget muljet, mida dr. Veerus üritas sellest juhtumist jätta – lihtsalt üks lootusetu juhtum, kus patsient ise tahtis koju minna. Kuna leidsime, et tervishoiuteenuse osutajad ja eelkõige dr. Veerus on ületanud juhtumit kommenteerides teatud professionaalsuse piiri, keelasime kõikidel asjaga seotud tervishoiuteenuse osutajatel juhtumi edaspidise kommenteerimise ilma meie nõusolekuta. Kommenteerimise keelamine lähtus muuhulgas ka sellest, et praeguses staadiumis ei ole teada kõiki asjaolusid ja meile ei olnud ja ei ole ka praegu, veel esitatud kõiki tervishoiuteenuse osutamisega seonduvaid dokumente. Seda märkisime ühe põhjendusena ka tervishoiuteenuse osutajatele saadetud kirjades. Ei ole õiglane, et tervishoiuteenuse osutajad kommenteerivad juhtumit ajakirjanduses, aga meil lähedastena ei ole andmeid, et oma surnud pereliikme au, väärikust ning õiguseid avalikkuse ees kaitsta.  

Nii dr. Veeruse kui ka Teie poolt ajakirjandusele antud kommentaarid õõnestavad usaldust arstide vastu ja kinnitavad müüti arstide ringkaitsest. Tekkinud situatsioon kinnitab, et kui me isegi saame kõik olemasolevad andmed juhtumi kohta kätte, on küsitav saada juhtumile objektiivset hinnangut Eesti naistearstide käest – juba «ukselt» on nende erialaseltsi juht diagnoosi pannud ja olukorrale hinnangu andnud. Oleme konsulteerinud olemasolevate andmete pinnalt väliseksperdiga, kelle esialgsel hinnangul ei olnud juhtum sugugi lootusetu, kuid mõistetavalt on ta nõus andma oma lõpliku hinnangu peale kõikide dokumentidega tutvumist. Samuti on meiega ühendust võtnud 2 inimest, kes on elanud läbi sarnase olukorra ja kes on siiamaani elus. On kurb, et olukorras kus liiga on tehtud meie lähedasele ja meie perekonnale, üritab haigla näidata, et hoopis nemad on ohvrid. Selle asemel, et tunnistada tehtud vigu ja näidata, et neist püütakse õppida, hakatakse ennast õigustama ja patsienti süüdistama.

Eetikakoodeksi punkt 5 sätestab, et arst käitub igas olukorras oma elukutse vääriliselt. Meie jaoks tekib küsimus, kas antud juhul käitus Pelgulinna sünnitusmaja ja raviarst oma elukutse vääriliselt, kui nad saatsid tugevates valudes kiirabiga saabunud naise koju tagasi. Samuti tekib küsimus sellest, kas arsti elukutse vääriliselt käitus Pelgulinna sünnitushaigla juht, kui avaldas saladuse hoidmise kohustust rikkudes ajakirjanduses delikaatseid isikuandmeid ja asus süüdistama juhtunus surnud naist väites, et ta tahtis ise koju minna. Ja lõpetuseks tekib küsimus, kas selles situatsioonis on Eesti Naistearsti Seltsi juhil õige asuda olemasolevaid andmeid kontrollimata ja lõplikke andmeid ära ootamata kolleegi kaitsma ning ajakirjandusele omapoolseid seisukohti jagama või on see koht, kus mõelda järele … . 

Edastame käesoleva kirja ka Eesti Arstide Liidule eetilistes küsimustes seisukoha võtmiseks.