/nginx/o/2016/02/25/5094537t1h2cf2.jpg)
Arstlikke vigu juhtub kõikjal maailmas, nendes iga hinna eest süüdlase otsimise asemel tasuks süveneda, miks on Eesti meditsiinisüsteem tegelikult ülekoormatud ja kuidas selline pideva pinge all töötamine võimalikke eksimusi suurendab, kirjutab nooremarst Aivar Soomann.
Mina usun, et kiirabibrigaadid teevad vigu. Ma olen täiesti kindel, et kiirabibrigaadid patsientide kodudes teevad selgelt rohkem vigu kui arstid haiglates või tervisekeskustes oma laudade taga. See on puht olemuslikult vältimatu. Kiirabi, aga ka koduvisiidile kutsutud perearsti, otsuste kvaliteet kannatab märkimisväärselt juba ainuüksi neile selles olukorras kättesaadavate aja- ja tehniliste ressursside tõttu. Seda lisaks isikuomaduste, vaimsete võimete ja haridustaseme erinevustele, mida mainida pole küll kunagi olnud hea toon, vaid on see sotsiaalne reaalsus. Ja pole ette näha, et see lähemas tulevikus kaoks.
Eestis on miskipärast valitud tee, kus madalama haridustasemega inimesed peavad tegema keerulistes tingimustes kiiremaid ja kaalukamaid valikuid kui mis tahes teisel otsustustasandil. Arstil haiglas on oluliselt kergem tark olla kui kiirabiõel patsiendi kodus. Suurhaigla arstil ja ametnikul on see veel eriti kerge. On kõigest inimlik, et ka rahuolekus viisakas ja meeldiv suhtleja võib muutuda stressisituatsioonis tõredaks ja mõjuda kurjana.
Mida arvata Tapa kiirabibrigaadide tegevusest, on kõrvalseisjana ja konkreetseid asjaolusid teadmata keeruline mõtestada. Kehtiv õiguskord lubab patsiendil kui nõrgemal poolel otsustada, mida rääkida, mida mitte. Naabrid ja möödakäijad on enamasti veel paremini informeeritud ja altimad kommenteerima. Samas on juhtumiga seotud meedikud mis tahes konkreetse juhtumi puhul sunnitud ilma patsiendi selgesõnalise loata vaikima. Ka pärast patsiendi surma.
Eesti maksu- ja kultuuriruumis on igati loogiline arvata, et ükski tööandja pole huvitatud oma töötajate erilisest täiendusõppest, kuna juhi kohal istub sageli see palju räägitud arvutustabel ja raamatupidamislikult on koolitus kulu, mitte tuluallikas. Rangelt reguleeritud valdkonnas nagu tervishoid kipub pigem juhtuma, et koolituseks pole sageli mahti isegi mitte riiklikult sanktsioneeritud miinimumtundide mahus, sest asjaliku täienduskoolituse reaalne tunnihind ning selleks eraldatud vahendid terviseameti ja haigekassa kulumudelites lihtsalt ei anna ühelgi Eesti meditsiini tasandil kokku ministri määrusega nõutud tulemust.
Ma miskipärast usun, et ei Karell täna ega Postimehe uudisloos kommenteerinutega seotud kiirabiteenuse pakkujad varem, ei saanud olla silmapaistvaks erandiks.
Eesti meditsiini kõik tasemed on mingil moel tööga üle koormatud. Olgu selleks 24-tunnised standardtööpäevad, mis ei ole sugugi kõigile inimestele ühtmoodi jõukohased. Olgu selleks üledoosi ning kõhuvalu kutsed kiirabis, puugihammustusega lapse ärevusest hullunud vanemad EMOdes või tegelikkuses oma alaseljale tõhusat valuravi vajavad «radikuliidiga» patsiendid neurokirurgia professori vastuvõtul. Või olgu selleks psühhiaatrilise abi kättesaadavuse nutune seis, mis taas pole salongikõlbulik jututeema, kuid mille mõistuspärane rakendamine võiks lahendada nii olulise osa «erakorralise» meditsiini situatsioonidest kui teha väikeseid imesid eriarstiabi järjekordade lühendamisel.
Usaldamatuse ränk koorem
Eesti meditsiinisüsteem ägab patsientide usaldamatuse all. Eriarstiabi järjekorrad, mis rahva arvates on pikad ja talumatud, on moodustatud suures osas nendestsamadest rahulolematutest endist, kes tahavad tingimata saada Tallinna ja Tartusse maineka ortopeedi või neuroloogi vastuvõtule. Hoolimata sellest, et neil pole sinna tegelikult asja ja perearst on neile seda juba viis korda öelnud. Võib-olla tõelise julguse korral soovitanud ka eelmainitud psühhiaatrit. Aga perearst on loll ja teda ei saa usaldada. Kiirabi samamoodi.
Kõik ju teavad, et ihaldusväärse abi saamiseks tuleb hoopis minna suurhaigla EMOsse, sest seal «saab kohe kõik vajalikud uuringud» ja homseks aja neurokirugi vastuvõtule.
Iga suur emotsionaalne negatiivne uudislugu laia auditooriumiga meediakanalis süvendab patsientide usaldamatust. Muutes kõiki osapooli olemuslikult niigi väga emotsionaalses ja pingelises süsteemis veel ebakindlamaks. See tekitab ärevust nii patsiendi kui arsti pool lauda ja kasvatab omakorda süsteemi koormust lugematute asjatute visiitidega ning tegeliku näidustuseta uuringutega, mis läbi valdavalt tulutu töö mahtude kasvu viib omakorda uute vigadeni. Rääkimata rahalisest koormusest haigekassale, kes maksab sisuliselt süvenemata kinni visiidi ja uuringud, milleks puudus tegelik meditsiiniline vajadus.
Süüdlaste otsimine probleemi ei lahenda
Praegu vaatavad kõik vähegi elukogenumad kolleegid väga hoolikalt oma varbaid ja räägivad ilmast, kui elult ootamatu kainestava löögi saanud omaksed süüdistavad esimest ette jäänud meedikut selles, et üks üheksandat elukümnendit tiksunud memm ära suri. Sest võib juhtuda, et kui asjast liiga palju ja liiga avalikult rääkida, siis peabki kellegi lõpuks süüdlaseks määrama. Mina ei julgeks kuidagi väita, et Virumaal toimunu näol on tegu ennekuulmatu üksikjuhtumiga. Selliseid olukordi, kus elutee ootamatult otsa saab, tuleb ette keskmiselt üks iga sündinud inimese kohta ja 84 aastat pole selleks ühe Eesti inimese kohta üldse uskumatult noor iga.
Ma ei arva ka, et arstlikud vead peaks maha vaikima. Vastupidi - juba ammu oleks tulnud juurutada tervishoiuteenuse pakkujate ühetaoline vastutuskindlustus ja ammu oleks tulnud juurutada üleriigiline mittesüüliselt menetlev meditsiiniliste vigade analüüsi süsteem, mis teeniks nii tervishoiusektori kui ka avalikkuse huve oluliselt paremini kui mis tahes uudislugu või tsiviilhagi. Süsteem, kus seniste vigade tunnistamise ja läbiarutamisega nendest õpitaks ja nende põhjal avastataks, mida teha edaspidi teisiti, et sama viga ei korduks. Paraku, tundub, et süvenemise ja teadmise järele puudub seni nõudlus. Kolleegid Ühendkuningriigist on avaldanud arvamust, et meil on jäänud umbes viis aastat, enne kui tsiviilhagide kasvav maht tegevuspotentsiaali tekkimise künnise ületab.