Lapse kõnehäired – kasvav probleem

Väikelaps vajab vähemalt üht täiskasvanud inimest, kellel on tema jaoks aega. Foto: PantherMedia/Scanpix

Üha rohkem lapsevanemaid seisab silmitsi lapse kõnehäiretega, aga kahjuks on kahel kolmandikul neist lastest ka mõni muu arenguprobleem.

Keskkonnamuutused, teadlikkuse üldine kasv ja meditsiini areng toovad laste arenguhäired aina enam nähtavale. «Keelelise arengu häire viitab sageli mõnele tõsisemale arenguprobleemile,» nendib Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna juhataja, logopeedia ja õpiraskuste teooria õppejõud Marika Padrik. Üldistatult võib öelda, et kahel kolmandikul kõnehäiretega lastest on ka mõni muu arenguhäire.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirete ning autismispektri häiretega lapsi on üldiselt palju rohkem kui veel paarkümmend aastat tagasi, aga võib-olla ei osatud neid siis lihtsalt märgata. Arenguhäiretel ei pruugi olla ühest põhjust, tavaliselt on nende taga geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõju.

Varasemast rohkem tundub olevat ka kõne- ja keelepuudeid, kuid sedagi saab Padriku sõnul ehk seletada vanemate ja õpetajate suurema teadlikkuse ja märkamisoskusega, samuti mängib olulist rolli meditsiini areng. «Üha rohkem lapsi aidatakse sündides elule – neid päästetakse ja säästetakse, aga selle käigus võidakse mõjutada lapse ajutegevust,» nendib ta.

Bioloogiliste põhjuste kõrval mängib Padriku sõnul kindlasti olulist rolli muutunud keskkond. Kuidas täpsemalt, seda ei osata siiski öelda. Näiteks räägitakse viimasel ajal palju toidutalumatusest ja selle seostest lapse ajutegevuse häiretega, kuid sellelegi pole alati teaduslikku tõestust.

Infokülluse ohud

Tähelepanu- ja autismispektri häiretega laste probleem seisneb lihtsustatult öeldes selles, et nad ei suuda keskkonnast saadud infot sünteesida ja analüüsida.

«Süüdi ei ole nutiseade, millega ema tegeleb, küsimus on hoopis selles, millise aja see temalt võtab ja kas see tuleb millegi, sh lapse arvelt,» räägib Padrik. Väikelaps vajab normaalset suhtlust ja vähemalt üht inimest, kellel on tema jaoks aega. Erinevalt eakaaslastest oskab täiskasvanu jälgida ja muuta oma käitumist lapse taseme järgi, suhelda temaga üks ühele, seetõttu pole ka sõime- ja hoiurühmadest suurt kasu.

«Vahel arvatakse, et kõne arenguks piisab, kui laps kuuleb kõnet näiteks telerist või arvutist või rühmas teistelt lastelt, aga see pole õige,» tõdeb Padrik. «Ka nutiseade ei tohi võtta kogu lapse aega. Koos lapsega telesaate vaatamine või ühiselt arvutis olemine võib aga suhtlemisele kasuks tulla. Kui vanem seejuures tõlgib kuuldu-nähtu lapsele arusaadavasse keelde, aitab see kaasa kõne arengule. Tegemist on jagatud kogemusega, mida võiks võrdsustada näiteks raamatute lugemisega. Kui aga panna laps üksi teleri ette istuma, on see pigem mahavisatud aeg – midagi saab laps ju aru, aga üldine kasutegur on küsitav.»

Raamatu ettelugemine tuleb lapsele kindlasti kasuks, kui aga laps on väike või arenguhäiretega, tasub talle pigem rääkida lihtsaid lugusid oma sõnadega. Võib ka vaadata lapsest tehtud fotosid, meenutada toimunut ja luua selle põhjal jutte lapse enda elust. «Tähtis on, et laps õpiks kuulama täiskasvanu juttu, mis käivitab tema peas kujutluspildid. Nii areneb mõtlemine koos kõnega, laps kuuleb pisut keerukamaid lauseid, kui ta ise kasutab,» mainib Padrik.

Mitte õpetaja, vaid kaaslane

Võtmeküsimus seisneb selles, et last pole vaja kasvatada, vaid suunata. «Vanem peab olema algusest peale lapse jaoks olemas. Oluline on jälgida, kas laps saab talle suunatud kõnest aru, mitte keskenduda sellele, mitu sõna laps ütleb ja kas tal on kõik häälikud olemas,» selgitab Padrik. «Lapsele sõnade õpetamise asemel tasuks võtta koos ette eri tegevusi, sest just tänu sellele tekib põnnil vajadus suhelda ja sõnu kasutada. Kui lapsel on olemas eeldused keele omandamiseks, õpib ta endale vajalikud sõnad selgeks ümbruskonnast.»

Lapse õpetamine tekitab temas pahatihti tõrke – ka täiskasvanu ei taha ju sageli infot, mida ta parajasti ei vaja. «Ma õpin ära selle, mis on hetkel mulle oluline ja huvitav,» räägib Padrik. «Seega ei tuleks suhelda mitte õpetajana, vaid võtta last kui partnerit, laskuda temaga nii kaudses kui ka sõna otseses mõttes samale tasemele – vajaduse korral minnagi põrandale mängima.»

Võõrkeeleõpe tulgu loomulikult

Tänapäeval kasvavad paljud lapsed kakskeelses peres. Kui siis toimub lapsel loomulik, mitte sunnitud mitme keele õpe, on kõik korras. Laps kuuleb, suhtleb ja õpib. Paraku panevad paljud vanemad vaata et juba kolmeaastase mõnda keeleõppetundi. Padriku sõnul ei õpi aga laps keelt nagu papagoi. «Küsimus on taas ajas, mis väikelapse võõrkeeleõppele pühendatakse, ja selles, mille arvelt aeg võetakse,» nendib ta. «Pigem minge lapsega õue vaatama, mis seal toimub. See on varajases eas olulisem kui inglise keele õpe, mille võib hiljem läbida palju tulemuslikumalt.»

Kuidas märgata kõnehäiret?

Kuigi lapse tõsisemad kõnehäired peaks ilmnema juba esimesel-teisel eluaastal, jäävad need õppejõu sõnul sageli märkamata. Esimesel eluaastal ei osata hinnata lapse mitteverbaalset suhtlust. Esialgu beebi küll ei kõnele, kuid tasub tähele panna, kas ta vaatab otsa, jälgib pilguga, kuuleb ja reageerib helidele, kas ja kui palju laliseb. «Esimesel eluaastal ei tule jälgida ainult seda, kui palju laps kaalub ja kui pikk ta on, vaid hinnata ka tema motoorseid ja sotsiaalseid oskusi,» räägib Padrik.

Muretsema tasub hakata siis, kui pooleteiseaastane laps ei ütle sõnu. Ohumärk on ka see, kui kaheaastane laps ei suuda öelda kaht järjestikust sõna ehk fraasi. «Üldine sõnade arv polegi nii oluline, pigem see, kas ja kui palju laps kõnest aru saab,» tõdeb logopeed. Näiteks kui laps kuuleb sõna «tikk-takk», peaks ta hakkama tuttavas ruumis silmadega kella otsima, kui talle on varem kellast sel viisil räägitud.

Laps peaks kuulma jutus tuttavaid sõnu ning püüdma neid järele öelda. Arenguhäirete riskitegur on ka see, kui pooleteiseaastane laps ei jäljenda vanema tegevust, näiteks plaksutamist, lehvitamist, harjaga pühkimist.

Mõned probleemid võivad siiski tekkida ka hiljem. Näiteks kogelemisest saab aru alles siis, kui laps oskab lauseid moodustada, seega ei hinnata seda enne kolmandat eluaastat. Alla viieaastane laps võib eakohast hääldust alles omandada, seetõttu ei tasu arvata, et mõne hääliku vale häälduse korral on tegu sekkumist vajava probleemiga. Samas võiks nelja- või viieaastane laps suuta meenutada hiljuti toimunud tegevusi ja sündmusi ning neist sidusalt kõnelda.

Padriku jutu järgi suudavad logopeedid ja eripedagoogid abi vajavad lapsed üsna varakult ära tunda. «Alati ei saa probleemile kindlat nime panna ja see polegi eesmärk, aga on teatud asju, mille puhul saaks kohe midagi ära teha – näiteks keskkonda muuta või abi otsida,» tõdeb asjatundja. Pahatihti aga pöördutakse spetsialisti poole alles siis, kui laps juba räägib valesti ja jääb eakaaslastest arengus oluliselt maha.

Kas toit võib mõjutada hääldamist?

Hääldamiprobleemidega seostatakse tänapäeval ka liialt pehme, näiteks püreestatud toidu söömist. Sel juhul ei kasutata häälduselundeid piisavalt palju ja tulemuslikult ning liigutusmustrid ei kujune välja. «Kui ei muutu toitumine, ei kujune ka teistsugused liigutused, ja ühel hetkel võime märgata moonutatud hääldamist,» tõdeb Padrik.

Sama võib juhtuda, kui laps imeb pöialt või liiga kaua lutti. See võib mõjutada lõualuude ja hambumuse arengut ning mõnikord ka hääldamist. «Samas on vale väita, et laps hääldab valesti seetõttu, et ei närinud varakult porgandit,» ütleb Padrik. «Liigutusmuster peab olema vale pikka aega, et hääldus kujuneks valesti.»

Varases eas avalduvatel keelelise arengu häiretel on leitud olevat tugev seos lugemis-, kirjutamis- ja õpiraskustega. Kõige suuremas ohus on lapsed, kellel on raskusi kõne mõistmisega, sest nad jäävad justkui infosulgu. Ebapiisav eneseväljendusoskus võib tuua kaasa raskusi suhtlemisel ja siit ei pruugi olla kaugel käitumisprobleemid.