Südamlikud kaadrid Tallinna lastehaiglast: Doktor Klounid panid lapsed naerust kilkama

Heilika Leinus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Täna Tallinna lastehaiglas väikeste patsientidega mänginud ja koerustükke teinud Doktor Klounid tõid oma naljakate ninade, totra jutu ja lõbusate mängudega laste näole särava naeratuse.

Kui tavaliselt veedavad lapsed jõulueelse aja kodus lähedaste keskel ja luuravad aeg-ajalt varahommikul ka sussi juures, et võimalusel mõni päkapikk kinni püüda, siis haiglas viibivad lapsed jäävad neist rõõmudest ilma. Selleks, et need suurte muredega väikesed inimesed haiglaseinte vahel norutama ei hakkaks, käivad neil Tallinnas, Tartus ja Narvas igal neljapäeval külas Doktor Klounid.

Muul ajal teevad nad «naeruvisiite» kahekaupa, kuid jõulude eel tuleb Tallinnas korra kokku kogu kollektiiv ehk 16 särasilmset vabatahtlikku, kelle tasuks on laste siiras naer. Kõige nooremal neist on vanust 24 ja vanimal peaaegu 60 aastat. 8. detsembril tähistasid Doktor Klounid ühise visiidiga Tallinna lastehaiglasse oma kümnendat juubelit.

Kelluke ja Tipa puhusid lastega seebimulle, mängisid nendega palli ja kaarte ning lasid end üles joonistada. Seejuures ei tohtinud paber olla mitte käes, vaid hoopis pea peal, sest muidu ei jäävat kloun pildile nähagi.

Edgar, Vladislav, Artjom ja Marta kilkasid Doktor Klounide tükkide peale naerust. Küsimusele, kas sellise tüdruku võiks endale suureks saades ka naiseks võtta, vastas Edgar siiski kindlalt «Ei». Selline abikaasa olevat «hull, imelik, liiga naljakas, natuke väga imelik ja ei tea veel mida kõike». Valges kitlis punaninade trikid talle siiski meeldisid ja esialgu häbelikust ja veidi nukrast poisist sai korraga justkui võluväel julge ja naeratav laps.  

Kloune nähes reageerisid kõik lapsed isemoodi: kes sattus kohe vaimustusse, kes jällegi piilus punaninasid esialgu aralt silmanurgast, et nende kavatsustest sotti saada. Lõpuks oli aga kõigil lõbus. Edgarile tundus kõige naljakam pea peal pildi joonistamine, Vladislavile meeldis kangesti ka pallimäng ja Artjomile niisama lollitada. Pisut häbelik Marta imetles suuri ilusaid seebimulle, mida ta koos Kellukesega puhuda sai.

Teistmoodi klounid

Tavaliselt naerutavad klounid inimesi tsirkuses, pidudel ja muudel meeleolukatel sündustel, kuid Doktor Kloundi käivad külas üksnes haigetel lastel. Edgar on ravil Tallinna lastehaigla kirurgiaosakonnas, Martal, Artjomil ja Vladislavil on vähk. Neid ravitakse onkoheamtoloogia osakonnas, kus valgekittel-punaninad on osakonna juhataja Kadri Saksa sõnul eriti oodatud. «On imekspandav, kuidas nad oskavad ka tõsiste asjade juures näha rõõmsaid momente ning millise tundlikkusega suhtuvad patsientidesse. Doktor Klounid ei ole nad ainult laste, vaid ka lapsevanemate ja personali jaoks!» rääkis ta.  

Leeni (Doktor Kloun Säde) ja Liisa (Doktor Kloun Ahaa) on punaninadega seotud 2014. aasta juunist. Oma tegevuseks said nad innustust vähihaigete laste perelaagritest ja Väikses Vanemuises nähtud teatritükist «Oskar ja roosamanna», kus kesksel kohal oli hingehoidja roll. Nii võtsidki nad ühendust Doktor Klounide projekti algataja Romola Veskeriga. Enne Doktor Klouni tiitli saamist tuli läbida paaripäevane koolitus ja esialgu ka kogenumate kolleegidega töövarjuna kaasas käia. Keerulisi trikke nad siiski ei õppinud.

«Kui tavaliselt arvatakse, et kloun on näitleja, kes esitab keerulist kava, siis Doktor Klounidega see päris nii ei ole,» rääkis Leeni. «Kõige olulisem on kohalolu ja lapselt naeratuse välja võlumine.» See õnnestub tema sõnul vahel juba siis, kui haigla mängutoa või palati uksest klounikostüümis sisse astuda ja naeratada. «Kui väga pingutada, et nalja teha, siis ei pruugi see nali üldse välja tulla,» lisas Liisa. «See peab tulema inimese seest.» Neidude sõnul suruvad lapsed vahel neile ka ise raamatu kätte ja õpetavad trikke.

Doktor Klounide sõnul läheb nali sageli korda ka laste vanematele, arstidele ja õdedele. «Üks töötaja võttis liftis kahe käega kõhust kinni ja lihtsalt naeris,» meenutas Leena. «Need on need emotsioonid, mis jäävad meile endale ja mida keegi teine ei taba.» Sama kinnitasid justkui ühest suust teisedki vabatahtlikud.

Kõik täiskasvanud Doktor Klounidest siiski vaimustunud ei ole. «Üks kord juhtus nii, et ühe haigla töötaja kartis meid,» rääkis Leeni. «Kui osakonda sisse läksime, siis kõigepealt tuli ta meie juurde ja küsis kohe järsult, mis me teeme. Kui ta kuulis, kes me oleme, siis ta astus kaks sammu tagasi, ütles, et ta kardab ja siis nägingi ta taldu, sest ta pani jooksuga minema,» meenutas Leeni.

Doktor Klounid külastavad Tallinna lastehaiglat alates 2007. aasta juunist. Kui esialgu oli see palgaliste näitlejate töö, siis peagi sai Veskeri sõnul selgeks, et näitlejatele kalleid honorare maksta ei suudeta. «Arvasime juba, et peame projekti lõpetama, kuid siis leidsime hulga abivalmis vabatahtlikke,» rääkist ta. «Nende abil saamegi lapsi Doktor Klounidega rõõmustada. Nad ei anneta lastele mitte raha, vaid oma aega, mis on vähemalt sama väärtuslik.»

Lastehaigla arstide sõnul keeldub mõni laps haiglast lahkumastki enne, kui on kohtunud tuttava doktor klouniga. Nii tuleb mõnedes osakondades arstil uue protseduuri- ja visiidipäeva määramisel arvestada patsienditungiva nõudmisega see «klounipäevale» jätta.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles