Enamasti eeldavad inimesed, et kopsupõletiku tunneb ära kõrge palaviku ja ägeda köha järgi, kuid sageli võib juhtuda, et selle haiguse sümptomid sarnanevad pigem kerge külmetusega.
Kopsupõletik võib ka märkamatuks jääda
Kopsupõletik on salakaval ja äge haigus, mis usutavasti kimbutas inimesi juba enne meie ajaarvamist. Ka tänapäeval põetakse kopsupõletiku üsna sageli ja haigestumus suureneb just sügiseti ilmade külmenedes.
Tartu Ülikooli kliinikumi pulmonoloogia arst-õppejõud Ivika Keskküla ütleb, et kopsupõletik kimbutab eelkõige inimesi, kellel tervis niigi põdur, mistõttu on ka organismi vastupanuvõime nõrgenenud. Näiteks tabab kopsupõletik vanureid, pikaajalisi suitsetajaid ja pahaloomuliste haiguste põdejaid.
Samas haigestuvad kopsupõletikku ka noored, pealtnäha täiesti terved ja elujõulised inimesed. «Kopsupõletik ei ole nakkushaigus, see ei levi nagu nohu ja köha. Organismis peab olema eelnevalt mingi probleem,» kinnitab Keskküla. Näiteks võib muidu terve inimese immuunsüsteemi nõrgestada ka kerge külmetus, mistõttu hingamisteid kattev ripsepiteel ei suuda enam haigusetekitajaid tavapäraselt tõrjuda.
Ohustab ka noori
«Tüüpiline kopsupõletik algab kõrge palaviku ja köhaga, sageli ka rögaeritusega, mis võib olla verine,» räägib Keskküla. Ehkki haigestunud inimene võib sääraseid sümptomeid pidada külmetuse tagajärjeks, pöördub ta kopsupõletikuga kaasneva halva enesetunde korral enamasti üsna ruttu arsti juurde.
Keerulisem oma vaevuste tegelikule põhjusele jälile saada on neil, kes põevad ebatüüpilist kopsupõletikku, mille tunnusteks on väike palavik ja kuiv köha. Sel juhul pole midagi sellist, mis eristaks kopsupõletikku tavalisest külmetusest. Sageli lähevad inimesed sääraste sümptomite avaldudes esimese asjana hoopis apteeki, mitte perearsti juurde.
«Kui inimene ravib end kodus ja viie päeva pärast paranemise märke näha ei ole, tuleks ikkagi arsti poole pöörduda,» soovitab Keskküla.
Kopsupõletiku diagnoosimiseks tuleb teha kopsuröntgen ja vereproov, et arst saaks määrata ravi. See aga pole alati sugugi lihtne.
«Esmaste vereanalüüside ja kopsupildi järgi võib olla raske öelda, kas tegemist on viirusliku või bakteriaalse kopsupõletikuga ja mis on selle kopsupõletiku tekitajad,» tunnistab Keskküla. Ta lisab, et haigustekitaja väljaselgitamiseks analüüsitakse ka röga. «Haigustekitaja väljaselgitamiseks kulub mitu päeva ja pahatihti see üldse ei õnnestugi,» nendib Keskküla.
Ravi alustamisega nii kaua aga ei oodata ja ravima hakatakse kõigepealt seda tüüpi kopsupõletikku, mis konkreetsel patsiendil tõenäolisem tundub olevat. Bakteriaalset kopsupõletikku tuleb ravida antibiootikumikuuriga, viiruslikku aga viirusvastaste preparaatidega.
Võib lõppeda surmaga
Kui õige ravi on leitud, algab paranemine ja palaviku alanemine umbes kolme-nelja päeva pärast. «Kui inimene on täie teadvuse juures, sööb ja joob, siis kopsupõletikuga ei ole mingit põhjust haiglasse panna, kui on määratud toimiv ravi,» kinnitab pulmonoloog.
«Inimesed, kes haiglasse satuvad, on eakad ja raskete haigustega ning nende ravi võib haiglas kesta ka kuu või rohkem,» selgitab Keskküla. Ta nentis, et kopsupõletiku foonil võivad ägeneda ka muud kroonilised haigused.
Mõnikord haigestuvad kopsupõletikku aga juba haiglas viibivad inimesed, kelle tervis on intensiivraviosakonnas ometigi pideva jälgimise all. Keskküla selgitab, et intensiivravipatsientide organism on palju nõrgem ja vastuvõtlikum igasugustele haigustele. «Lisaks levivad haiglas haigustekitajad, mida väljaspool haiglat ei ole,» räägib kopsuarst. Seetõttu võivad muul põhjusel haiglasse sattunud inimesed veel ka kopsupõletikku haigestuda, mis nende ravi veel pikemaks venitab.
Vahel võib kopsupõletik lõppeda surmaga ja mõnikord juhtub seda ka muidu täiesti tervena tunduvate noorte inimeste puhul. «Sellised juhtumid võivad jääda arusaamatuks. Mingil põhjusel ei suuda nende inimeste organism kopsupõletikuga võidelda,» tunnistab Keskküla.
Haigla kui nakkuskolle
Kui kopsupõletik lõpeb raskete tüsistuse või surmaga, on põhjuseks enamasti ikka see, et arsti poole on pöördutud liiga hilja. Näiteks võib tekkida septiline šokk, vererõhk langeb ja tagajärg võib olla fataalne. Samuti võib haige kops lagunema hakata ja nii tekib põletikuline vedelik kopsu ja rindkereseina vahele. See võib omakorda põhjustada mädapõletiku, mis tuleb välja opereerida.
Tavaliselt kestab antibakteriaalne ravi nädala, ebatüüpilise kopsupõletiku puhul mõningatel juhtudel kauem, mis sest et enesetunne võib juba päris hea olla. «Antibakteriaalse ravi lõppedes tuleks käia järelkontrollis, vaadata nii kopsupilti kui ka põletikunäitajad,» selgitab Keskküla.
Selleks et kopsuröntgen kinnitaks, et haigus on möödas, on sageli vaja oodata kolm nädalat kuni kuu. «Kui tegemist on üle 60-aastase inimesega või kroonilise suitsetajaga, siis tuleks paranemine kinnitada ikkagi radioloogiliselt,» ütleb Keskküla. Vahel võib kopsupõletiku leid röntgenpildil varjutada kopsukasvajat. «Kopsupõletik ei tekita kopsuvähki, aga vähk soodustab kopsupõletiku teket,» põhjendab ta.
Kahte tüüpi
• Kopsupõletik võib olla bakteriaalne või viiruslik.
• Kõige sagedasemaks viirusliku kopsupõletiku tekitajaks on gripiviirus. Levinum on aga bakteriaalne kopsupõletik, mida põhjustab enamasti mikroob streptococcus pneumoniae. Ka terve inimene võib seda mikroobi oma organismis kanda, kuid teatud asjaolude kokkulangemisel võib mikroob tekitada kopsupõletikku. Bakteriaalse ja viirusliku kopsupõletiku ravi on erinev.