Aspergeri sündroomi diagnoos on kadumas

Aspergeri sündroomiga lastele on iseloomulikud raskused eakaaslastega suhtlemisel ja juba varases eas väga kitsastele huvidele keskendumine. Foto: AFP/SCANPIX

Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon on ette valmistamas vaimsete häirete klassifikatsiooni, kus Aspergeri sündroomi enam eraldi välja ei toodagi. Samasuguseid arutelusid on peetud ka Euroopas.

Pärast 20 aastat hästifunktsioneeriva autismi ehk Aspergeri sündroomi diagnoosimist otsustasid Ameerika teadlased järgmise aasta algusest loobuda selle eraldi diagnoosimisest ja liita see autismi alla.

Aspergeri sündroomi kirjeldati esimest korda 1944. aastal, kuid eraldi häirena hakati seda käsitlema 1990. aastate algusest. Nüüd on teadlased hakanud kahtlema, kas see ongi üldse eraldi sündroom või oleks seda õigem käsitleda autismi­spektri ühe osana.

«Probleem on selles, et see häire ei ole väga detailselt kirjeldatud,» rääkis Tallinna lastehaigla kliiniline psühholoog Kai Teeäär. «On terve rida tunnuseid, mis peaksid Aspergeri sündroomiga inimesel olemas olema, aga leitakse, et neid tunnuseid on diagnostilise täpsuse saavutamiseks liiga vähe ning tihti on raske eristada hästitoimivat autismi Aspergeri sündroomist.»

Raske piiri tõmmata

Teeääre hinnangul võib aga Aspergeri sündroomi autismi alla viimine tuua kaasa selle, et üks osa inimesi jääb üldse diagnoosita. «Prognoositakse, et hästi toime tulevad «aspergerid» jäävad tulevikus diagnoosimisest välja,» rääkis ta.

Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni initsiatiiv Aspergeri sündroomi diagnoosimist korrastada on kohanud vastuseisu selle sündroomiga inimeste ühendustelt, kelle argumentatsioon lähtub eelkõige identiteedi küsimusest.

Teeäär ütles, et Aspergeri sündroomiga isikud võivad kogeda küllalt palju probleeme ning ei saa ise aru, miks nad teistmoodi käituvad või miks nad pidevalt isiklikes suhetes põruvad. Tema arvates aitab diagnoos neil endast paremini aru saada.

«See diagnoos ütleb, et see, kes ta on, ei tulene halvast kasvatusest või ebasoodsast keskkonnast, vaid see on tema eripära, ta lihtsalt ongi selline. Inimeste jaoks on oluline mõista, et kuigi ta püüab endaga toimuvaga toime tulla, on selle juures ometi piirid,» kirjeldas kliiniline psühholoog.

Lisaks kardab Teeäär, et ilma diagnoosita võib osa lapsi jääda ka abita. Näiteks peaks tema sõnul olema Aspergeri sündroomiga lastel võimalus õppida väikeses klassis ja nende keskkond peaks olema eriliselt korrastatud ja etteaimatav.

Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühhiaatri Anu Susi arvates on aga see muutus mõistlik, kuna praegu on kliinilises praktikas sageli raske piiri tõmmata, kust algab autism ja kust Aspergeri sündroom.

«Pole oluline, mis nimi inimese toimetulekule antakse, vaid see, kuidas abisüsteem on üles ehitatud,» arvas ta.

«Eestis on see probleem, et kõik regulatsioonid eeldavad mingit väga konkreetset diagnoosi, aga toimetulek ei olene mitte niivõrd diagnoosist, kuivõrd seisundist. Kui Euroopas peaks häirete klassifikatsioon muutuma, siis tuleb ümber teha ka abivõimaluste süsteem,» lisas lastepsühhiaater.

Abi diagnoosist tähtsam

Kui Teeäär leiab, et diagnoos on kergendus ka Aspergeri sündroomiga lapse vanematele, siis Susi sõnul on terve hulk lapsevanemaid, kes küll näevad, et nende lapsel on mingid eripärad, aga ei tahagi, et lapsele diagnoos pannakse.

«Aspergeri sündroomiga inimesed on omavahel võrreldes ikkagi väga erinevad,» rääkis Susi. «See n-ö tempel ei pruugi seega alati inimese enesemääratlemisele väga palju kaasa aidata.»

Tema sõnul on selliseid «aspergereid», kes on väga heade võimetega ja suudavad ennast analüüsida, aga ka selliseid, kes näevad eripärasid teistes inimestes, kuid endal mitte.

«Teoreetilised seisukohad ja kasvatusega teada saadud asjad võivad olla väga selged, aga enda toimimine ei pruugi sellele vaatamata olla ootustekohaselt edukas,» selgitas Susi.

Põhja-Eesti Autistide Liidu juhataja Ivica Mägi ütles, et usaldab ameeriklaste otsust Aspergeri sündroomi kaotamise kohta, kuna USA on autistide toetamises eesrindlik ja sealsed asjatundjad teavad, mida teevad.

«See on kindlasti läbimõeldud otsus,» lausus ta.

Mägi sõnul pole oluline, millist nime laste diagnoos kannab, vaid see, et nad saaksid vajalikku abi.