/nginx/o/2012/11/22/1447456t1hdeb4.jpg)
Pidevate pea- ja seljavalude käes kannatav Toomas (52) ootas peaaegu kaks kuud järjekorras, et pääseda Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse magnetresonantstomograafiasse (MRT), kuid kohale jõudes selgus, et ta õlad on masina jaoks liiga laiad.
Mees jäi laiade õlgade tõttu kauaoodatud meditsiinilise uuringuta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sõitsin hommikul Lääne-Virumaalt kohale, aga selgus, et õlgadest ma masina avast sisse ei mahu ja uuringut teha ei saa,» kirjeldas Toomas. «Ükski õde ei osanud öelda, mida teha ja paluti kontakteeruda arstiga.»
Omal käel internetist otsides leidis ta, et tavapärasest laiemate õlgadega ja ülekaalulised inimesed ei mahugi MRTsse, kuid Tallinna diagnostikakeskus soetas endale 2008. aastal spetsiaalselt selliste inimeste jaoks laiema avaga masina.
Arstiga rääkides määras see aga talle hoopis uue aja kompuutertomograafiasse. «Doktor Viilu väitel ei või PERHi arstid oma patsiente diagnostikakeskusesse saata ja mainis «sõda» meditsiiniasutuste vahel,» kirjeldas Toomas.
Teda ennast aga pani imestama kõige rohkem see, miks ei öelnud arst talle kohe, et ta ei pruugi masinasse mahtuda ja miks selgus see alles pärast mitut kuud ootamist uuringul.
PERHi avalike suhete juht Inga Lill ütles, et MRT tegemisel tuleb arvesse võtta mitmeid patsiendiga seotud asjaolusid, sh patsiendi kehaehitust, paindlikkust, uuritavat piirkonda, kasutatavaid mähiseid jne. «Seetõttu on iga uuringu läbiviimine individualiseeritud ja jäikade sobivuskriteeriumide kehtestamine ei ole otstarbekas. Tootja poolt on ette nähtud ainult piirang laua kandevõime osas ja seda raviarstid ka arvestavad,» selgitas Lill.
Samuti ei ole mõnikord võimalik uuringut teostada, kuna patsient ei suuda olla uuringu aja liikumatus asendis või ei talu suletud ruumi ehk tal tekib klaustrofoobia.
«Kui juhtub nagu antud juhul, et patsiendi kehaehitus ei sobinud MRT uuringuks, siis uuringut teostav personal selgitab situatsiooni patsiendile ja suunab ta tagasi raviarsti juurde. Raviarst otsustab lähtuvalt kliinilistest näidustustest, kas antud uuringut saab asendada mõne teisega või tuleb patsient saata uuringule teise raviasutusse,» kirjeldas Lill.
Lille sõnul peab jutt meditsiiniasutuste vahelisest sõjast olema arusaamatus. Haigla juhendites on tema järgi kirjas, et kui raviarsti hinnangul tuleks uuring tellida mujalt, siis selleks tuleb tal edastada põhjendatud soov radioloogiakeskusele, kes selle võimaluse haigla koostööpartnerite juures organiseerib.
«Aastas tekib vajadus sarnastel põhjustel saata mujale uuringuks ca 5-6 patsienti meie haigla 8500st magnetresonantstomograafia patsiendist,» ütles Lill. «Teistest raviasutustest regionaalhaiglasse MRT uuringule saadetud patsientide arv on mitme suurusjärgu võrra suurem kui regionaalhaiglast mujale suunatud patsientide arv.»
Lill lisas veel, et kompuutertomograafilistel ja magnetresonantstomograafilistel uuringutel on nii erinevaid kui ka sarnaseid kliinilisi näidustusi, samas uurimistehnikad ja tulemused on erinevad. Osal juhtudel on näidustatud mõlema uuringu teostamine, teistel juhtudel piisab ühest modaliteedist. Seega sõltub kõik konkreetsest patsiendist ja tema haigusest.