/nginx/o/2021/03/22/13690368t1h85eb.jpg)
/nginx/o/2012/11/21/1446358t1h7082.jpg)
2011. aastal tasus haigekassa patsientidele välja kirjutatud soodusravimite eest 91 miljonit eurot ja patsiendid lisasid sellele 48 miljonit eurot – patsientide omaosaluseks ravimite eest tasumisel teeb see 34,5 protsenti.
Kulud ravimitele vähenevad jõudsalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel paaril aastal on korduvalt olnud kõneaineks, et Eesti patsiendid peavad vaatamata ravikindlustuse olemasolule tasuma neile väljakirjutatud retseptiravimite eest liiga palju oma taskust. Teemat lahates selgub, et teadlikult käitudes ja kvaliteedis sammugi tagasi astumata on just patsientidel endil võimalik säästa ka ravimitelt märkimisväärseid summasid.
Toime- ja abiained
Ravim koosneb mitmest ainest. Inimese tervist mõjutab ravimis olev toimeaine. Muud ravimi koostises olevad ained (nimetatakse abiaineteks) on vajalikud selleks, et toimeaine organismis õigel ajal ja õigesse kohta jõuaks.
Uusi toimeaineid töötavad välja ravimitööstused, apteekidesse lubatakse need ravimiameti või Euroopa Komisjoni heakskiidu korral. Et väljatöötamiseks tehtud investeeringud tagasi teenida, kehtestatakse neile ka patendiaeg ehk periood, mille jooksul vaid ravimi väljatöötaja tohib selle toimeainega ravimit müüa.
Patendiaja lõppedes on lubatud ka teistel ravimitootjatel selle toimeainega ravimeid toota ja müüa. Hinnakujundus on vaba ja tavaliselt hakkab hind vabas konkurentsis kiiresti langema. Seega tekib olukord, kus ühte ja sama toimeainet sisaldavate ravimite hinnad võivad oluliselt erineda. Kui toime on sama, pole ka haigekassal põhjust arvestada soodustusi kallimate ravimite hinnast.
Siinkohal tulebki mängu piirhinna mõiste – hinnatase, mis arvutatakse sama toimeainega ravimitele apteekides saadaolevatest soodsamate järgi. Piirhinnast hakatakse arvestama ka haigekassa soodustusi, olgu need siis konkreetsel juhul 50, 75, 90 või 100 protsenti, sõltuvalt haiguse raskusest ja ühe või teise sotsiaalse grupi vajadusest.
Juhul kui patsient ostab apteegis sellise ravimitootja ravimi, mille hind ületab piirhinda, tulebki patsiendil tasuda ületatud osa oma taskust ehk maksta selle võrra suuremat omaosalust.
Säästmine on võimalik
Haigekassa andmeid analüüsides näeme, et paljude toimeainete puhul eelistavad patsiendid endiselt piirhinnast oluliselt kallimaid ravimeid just teadmatusest, makstes seetõttu liiga suurt omaosalust.
Seda saab vältida, kui patsiendid konsulteerivad oma arstiga ravimite asjus ning küsivad toimeainepõhist retsepti, sest siis tekib ka apteegis võimalus valida rahaliselt sobivaim ravim. Apteegis tasuks alati enne ostu tegemist küsida toimeainepõhiste ravimite valikut, et otsustada, milline on hinnalt sobivaim.
Eelmise aasta oktoobris tehtud uuringust «Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile» selgus, et 41 protsenti eelneva aasta jooksul ravimit ostnutest said võimaluse endale apteegist ise soodsama hinnaga ravimit valida. Paljudel inimestel see võimalus mingil põhjusel puudus ja paljud ei osanud seda kasutada.
Kokkuhoid on ilmne
Vastavalt sellele uuringule on mõnikord jätnud ravimi rahalistel põhjustel välja ostmata ligi 15 protsenti vastanutest.
Et suurendada patsientide hulka, kes oskavad ravimite väljakirjutamises ja apteegis ravimivalikul aktiivsemalt kaasa rääkida, on haigekassa teavitanud sellest võimalusest patsiente alates 2010. aastast. Haigekassa andmed viitavad, et sellest on ka üksjagu patsientidele kasu olnud.
Kui aastani 2009 kasvas patsiendi omaosalus regulaarselt igal aastal, ulatudes 8,02 euroni ühe soodusretsepti kohta, siis 2011. aastal tuli ühe soodusretsepti eest tasuda juba oluliselt väiksem summa ehk 6,95 eurot. Trend jätkub ka tänavu: üheksa kuu andmete kohaselt maksab üks keskmine soodusretsept patsiendile 6,65 eurot. Seega tasuvad patsiendid 2009. aastaga võrreldes praegu soodusravimite eest miljoneid eurosid vähem.
Loodetavasti aitab käimasolev kampaania veelgi enamatel patsientidel teadvustada nende õigusi, mille tulemusena on rohkem julgust ravimivalikul kaasa rääkida.