Peagi võib neeru kinkida ka sõbrale

Hemodialüüsi osakonnas eemaldatakse patsiendi kehast kolmel korral nädalas jääkained ja liigne vedelik dialüüsiaparaadi ehk nii-öelda kunstneeru abil – protseduuri tuleb teha seni, kuni patsiendile siiratakse uus, toimiv neer. Pildil medõde Julia Polozova patsiendiga.

FOTO: Peeter Langovits

Lisaks võimalike elusdoonorite ringi laiendamisele plaanib riik hakata senisest enam hoolitsema ka organi annetanud inimeste tervise eest.

«Praegused plaanid elusdoonorite ringi muutmiseks käsitlevad suunatud annetust konkreetse patsiendi jaoks ning seda eeldusel, et elundidoonoril on organi saajaga kas geneetiline või emotsionaalne side,» selgitas Tartu Ülikooli kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Palli. Ta kinnitas, et altruistliku ja/või anonüümse elusdoonorluse lubamist ei ole Eestis kaalutud.

Emotsionaalne side

Arsti sõnul on võimalike elusdoonorite ringi laiendamine üsna suur ja oluline muutus nii patsientide kui arstide jaoks. «Nagu mis tahes muutusel, nii on sellelgi omad plussid ja miinused,» möönis arst.

Peamiseks plussiks on see, et haigete jaoks suureneb tõenäosus leida sobilik doonor­elund. «Samas muutub arstide jaoks olukord pigem keerukamaks, sest elusdoonorlus eeldab kompleksset ja pikaajalist ettevalmistust, aga ka doonori terviseseisundi hilisemat jälgimist,» selgitas Palli.

Täpset hinnangut, kui palju võiks selle muudatusega Eestis reaalselt elusdoonoreid lisanduda, on arsti sõnul praegu vara anda. «Arvestades, et praegu on meil aastas keskmiselt kolm–neli elusdoonori neeruloovutust, siis maksimaalselt võiks vast prognoosida selle arvu kahekordistumist, mitte enamat,» pakkus ta.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Vaik põhjendas elusdoonorite ringi laiendamise otsust sellega, et praegu kehtiv seadus ei võimalda Eestis arendada nn doominosiirdamist, kus annetatakse oma organ võõrale, et lähedane saaks kelleltki teiselt neeru.

«See teema on meil aktuaalne, sest meil on neerusiirdamise ootelehele registreeritud nn tundlikke retsipiente, kellele on raskusi leida doonorit surnud doonorite hulgast,» selgitas ta.

Ta lisas, et oma elanike hulgast tuleb leida piisavalt doonoreid selleks, et piirata elundi siirdamise turismi ning elunditega äritsemist. «Praktikud on toonud välja, et nende poole on pöördunud mitmed isikud, kes soovivad puhtast altruismist annetada elundit siirdamise eesmärgil,» tõi ta veel ühe põhjuse.

Selleks et teha kindlaks elundidoonori ehk annetaja ja elundi saaja vahelist emotsionaalset sidet, hakkavad kõik potentsiaalsed elusdoonorid läbima kohustuslikku psühholoogilist nõustamist, mille käigus selgitatakse välja annetaja motiivid elundi annetamisel.

Et vältida 1998. aastal toimunud neerusiirdamisskandaali, on ametniku kinnitusel uues eelnõus nähtud ette mitmed juriidilised konstruktsioonid. «Kõige olulisem on vast see, et elundeid võib tulevikus siirata tervishoiuteenuse osutaja, kellele on väljastatud tegevusluba tegutsemiseks piirkondliku haiglana, ning tegevusloa kõrvaltingimuseks on konkreetse elundi siirdamine,» selgitas Ots-Vaik.

Sotsiaalsed lisagarantiid

Samuti hakatakse Eestis pidama ühte elundipõhise siirdamise ootelehte ning elundeid võib siirata ainult neile retsipientidele, kes on registreeritud kesksel ootelehel. Seadus sätestab ka juriidilised tingimused, millal isik üldse ootelehel registreeritakse.

Sama seadusemuudatusega kehtestatakse elundidoonoritele sotsiaalsed lisagarantiid. «Nendest kõige olulisem on see, et tagatakse nende tervise jälgimine kogu elu lõpuni,» sõnas Ots-Vaik. Haigushüvitist elundi annetamisel makstakse sada protsenti alates esimesest haiguslehel viibimise päevast. Ka hakkavad elundi loovutanud inimesed oma seisundist sõltuvat ravi saama ravikindlustuse olemasolust hoolimata elu lõpuni.

Sotsiaalministeeriumist öeldi, et seaduse tasemel reguleeriti elundi siirdamine Eestis esmakordselt 2002. aastal. «Eelnõu seletuskirjast ei selgu, kas neeruskandaal oli üks põhjustest, miks otsustati piirata elundi elusdoonorlust,» sõnas ministeeriumi pressiesindaja Tiina Ansip.

1998. aastal lahvatas Eestis neerusiirdamise skandaal, kui kuuele Iisraelist ekstra selleks Eestisse kohale sõitnud patsiendile siirati Ida-Tallinna keskhaiglas neer selleks siia sõitnud inimestelt Venemaalt, Moldovast ja Rumeeniast, kes väidetavalt said organi loovutamise eest raha.

Elusdoonorlus

Elusdoonor võib praegu kehtiva seaduse kohaselt annetada elundi:

•    oma lapsele

•    oma seaduslikule abikaasale

•    oma vabaabielukaasale

•    oma emale või isale

•    oma vanaemale või vanaisale

•    oma onule või tädile või

•    oma onu- või tädilastele

Kui aga elund on juba eemaldatud ja see siiski mingil meditsiinilisel põhjusel ei sobi siirdamiseks eelnevalt loetletud inimestele (näiteks kui retsipient ehk elundisaaja tervislik seisund siirdamiseks ettevalmistuse ajal halveneb selliselt, et ei olegi enam võimalik siirdamist läbi viia või ta sureb), võib selle doonori nõusolekul siirata täiesti võõrale isikule.

Allikas: Rakkude, kudede ja elundite käitlemise ja siirdamise seadus

Populaarne