/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2011/02/20/519958t1hf759.jpg)
Õiguskantsler Indrek Teder algatas sel sügisel oma ettepanekuga riigikogule tühistada apteekide asutamispiirangud ühe väga olulise ühiskondliku debati.
Miks ravimid on kallid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvatervise kaitse seostas ta ravimite kättesaadavusega ja osutas kolmele aspektile: ravimite valik, hind ja ravimite füüsiline kättesaadavus.
Õiguskantsleri järeldused olid üsna ühemõttelised: ravimite valik on Eestis liiga väike, hinnad kõrged ja kättesaadavus halb. «Nõustun hinnanguga, et ravimivalik on väike,» tõdes sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel. Küll ei nõustunud ta üldistatud hinnanguga, et hinnad on kõrged: ravimite valik on küll väike ja üldine patsientide omaosalusmäär ravimite eest tasumisel võrreldes teiste EL riikidega suhteliselt kõrge, aga ravimite väljakirjutamine ei ole piiratud ja väljakirjutatud ravimi saab kiiresti kätte.
Nii ravimi sortimendi kui ka ravimihinna kujunemisega, aga samuti ravimite füüsilise kättesaadavusega on seotud mitmed müüdid. Väheteada on ehk tõsiasi, et kõigi odavamate soodusravimite nimekirja võetavate ravimite osas teeb sotsiaalministeerium tootjatega hinnakokkulepped. See tähendab, et tootja ja riik lepivad kokku hinna, millega ravimite hulgimüüja saab mingit konkreetset ravimit tootja käest osta. Rahalises mahus moodustavad ravimid, kus riik ja tootja sõlmivad hinnakokkuleppe, üle 90 protsenti kõigist Eesti turul müüdavatest retseptiravimitest ja ligi 80 protsenti kõigist ravimitest kokku (retseptiravimid ja käsimüügiravimid). Seega sõltub lõviosa ravimite hind otseselt riigi suutlikkusest edukalt tootjaga läbi rääkida.
Sotsiaalministeeriumis on soodusravimite valdkonnaga tegelemiseks ette nähtud kaks ametikohta, millest üks praegu täitmata. «Otsime uut töötajat, ent pole veel leidnud,» tunnistas Rüütel. «Nõudeks on meditsiiniline kõrgharidus, kuna hinnaläbirääkimine kujutab endast argumenteeritud vaidlust ja kui töötaja ravimite meditsiinilisest väärtusest palju ei tea, ei saavuta head tasakaalu ravimitootjate huvide ja arstide-patsientide ootuste-vajaduste vahel.»
Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp tõi välja läinud aasta ravimituru rahalise suuruse – ligikaudu 200 miljonit eurot ja tasapisi see tõuseb. «Oleme kuulnud suuri ravimitootjaid ütlemas, et Eestile vajaliku ravimi aastavaru suudavad nad pakendada 10 minutiga,» meenutas ta siiski meie riigi väiksust selles suures äris. «Muidugi ei anna nii väike ravimiturg hinna läbirääkimistes just palju võimalusi jõupositsioonilt suhelda.»
Ravimite hinnaga Ravimiamet ei tegele, neil on ravimite turulelubamiseks kolm kriteerumi: ohutus, efektiivsus ja kvaliteet. «Sageli ei ole hinna määramisel ravimitootja jaoks oluline mitte riigi suurus, vaid pigem asjaolu, et näiteks ELi piires hind palju ei erineks, sest muidu algab kohe ravimite vedu ühest riigist teise,» rääkis Raudsepp.