T, 4.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuidas teha nii, et töövõimetus ei võrduks vaesusega?

Anneli Ammas
, reporter
Kuidas teha nii, et töövõimetus ei võrduks vaesusega?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üks Hollandi töövõimetusreformi autoreid Rienk Prins tutvustas Eesti reformi ettevalmistajaile, kuidas Hollandil on läinud. Sotsiaalministeeriumi töövõimetuskindlustusreformi koordinaator Tiina Ojakallas peab kevadeks saama Eesti reformikava üldjoontes valmis, et see valitsusele esitada.
Üks Hollandi töövõimetusreformi autoreid Rienk Prins tutvustas Eesti reformi ettevalmistajaile, kuidas Hollandil on läinud. Sotsiaalministeeriumi töövõimetuskindlustusreformi koordinaator Tiina Ojakallas peab kevadeks saama Eesti reformikava üldjoontes valmis, et see valitsusele esitada. Foto: Andres Haabu

Eesti otsib lahendusi, kuidas vähendada töövõimetuspensionile jääjate hulka ning innustada ning aidata ka kehvema tervisega inimesed jõukohasele tööle, paljud Euroopa riigid seisavad silmitsi sama murega ning on käivitanud erinevaid reforme.

Transporditööline haigestus, oli pikalt haiguslehel, sai ravi, kuid senisele raskele füüsilisele tööle ei saa ta siiski naasta. Ettevõte püüab meest ümber õpetada vähest füüsilist pingutust nõudvale tööle, aga kui see töö talle siiski ei sobi, tuleb pikaajalisel transporditöölisel ettevõttest lahkuda. See tähendab, et mees ja tema pere võivad langeda sügavasse vaesusesse.

Seejärale leiab kehva tervisega mees ajutist rahalist tuge töötukassast. Kui hästi läheb, võib ta töötukassa nõul ja jõul omandada uue ameti ja leida siiski ka tööd, kuid kindlasti saab see seni füüsilise tööga leiba teeninud mehele keeruline olema. Kindlasti on tal võimalik hakata saama töövõimetuspensioni (keskmine pension 179 eurot kuus) ning selle staatusega seoses tekib võimalus vähesel määral saada rehabilitatsiooni ehk vaimset ja füüsilist tuge, et tervist parandada. Need võimalused on aga Eestis vägagi piiratud ning ei pruugi mehe võimet uuesti tööle asuda parandada.

Kui haigestunud mehe senine amet olnuks tubasem, oleks tema võimalused kindlasti suuremad ning oht vaesusesse langeda väiksem.

Eestis on loodud erinevaid võimalusi, et niisugust olukorda leevendada, kuid sisuliselt jääb inimene oma murega üksi ja võib saada osa vaid elatusmiinimumi tasemele jäävatest sotsiaaltoetustest. Vaid juhul, kui kehva tervisega inimene võtab end arvele töötukassas, saab ta endale appi ametniku, kes püüab aidata leida uut tööd ning pakub töötukassa erinevaid teenuseid, mis võivad aidata säilitada motivatsiooni uuesti võimetekohast tööd leida. Statistika näitab, et umbes 40 protsenti ligi 93 000 töövõimetuspensionärist teenib ka palgatulu.

Äsja sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringukeskuses Praxis valminud töövõimetuseteemaline uuring viitab Eesti konkurentsivõime kavale, kus Eesti on leitud, et majanduse areng vajab 2020. aastaks tööhõivesse lisaks 43 000 inimest. Praxise analüütikud leiavad, et vähemalt osa võiks tulla nii praegustest kui ka tulevastest töövõimetuspensionäridest. Siiani, eriti viimastel aastatel on töövõimetuspensionäride hulk kümnete tuhandete võrra kasvanud. Kümne aastaga on see arv kasvanud 90 protsenti. Numbriliselt tähendab see, et rohkem kui iga kümnes tööealine inimene Eestis on töövõimetuspensionär. OECD riikides keskmiselt on see number poole väiksem ehk 5,5 protsenti.

Et kogu süsteemi tuleb põhjalikult muuta, on erinevad analüütikud tõdenud korduvalt. Üle aasta on sotsiaalministeerium vedanud arutelusid ja tellinud mitmeid lisauuringuid, et töötada välja Eesti väiksust ning vaesust arvestav süsteem. Välismaised eksperdid rõhutavad, et üleöö süsteemi muuta ei saa, näiteks Ühendkuningriigis on põhjaliku reformi rakendamiseks kavandatud viis ja pool aastat.

Üks plaane, mida Eesti reformikava vedajad nimetavad, on nn varane sekkumine ehk hoida ära oht, et haigestunud inimene langeb tööturult välja ja hakkab vaid töövõimetuspensioni saama. Küsimus on selles, kes, milline organisatsioon hakkab haigestunuga tegelema.

Juba mitu kuud tagasi valmis sotsiaalministeeriumis dokument, mille järgi peaks haiguslehel olijaga hakkama tegelema töötukassa – seda kas 30. või 60. päeval. Ühtlasi hakkaks idee järgi haigushüvitisi maksma töötukassa ehk haigekassa kulud väheneksid kümnete miljonite eurode võrra ning töötukassas need samavõrra kasvaksid.

Töötukassa on sellele plaanile vastu vaielnud. «Kui tööturuasutus peaks sekkuma 30. haiguspäeval, tähendaks see aastas 22 318 inimese ülevaatamist ja hindamist tervisenäitajate ja töölenaasmise seisukohast ning neile töölenaasmise kava koostamist,»kirjutastöötukassa ministeeriumile. «Kuna tegemist on aktiivse haiguse perioodiga, on väga küsitav, kas selline varajane sekkumine aitaks haigushüvitise saajaid tänasest veelgi kiiremini tööle.»

Praxise äsjavalminud analüüsi põhjal on praktikad, kes hakkab haigestunuga edasise töötamise asjus tegelema, erinevad. Näiteks Rootsis on selleks sotsiaalkindlustuskassa ametnik, Hollandis aga firma töötervishoiuarst.

Arutelu tasemel on idee suurendada aega, mil tööandja haigestunud töötajale haigushüvitist maksab. Eestis on tööandja kohustus maksta nn haigusraha viis päeva, umbes sama kaua, mõned päevad pikemalt maksab tööandja hüvitist ka Soomes ja Rootsis.

Saksamaal on haigusraha tööandja kanda kuus nädalat, Inglismaal lausa neli kuud ning näiteks Hollandis tervelt kaks aastat. Maksusüsteemid on muidugi erinevad ning näiteks Hollandis langeb tööandja rahaline koormus sellevõrra, mida vähem (või üldse mitte) firma töötajaid ajutiselt töövõimetuselt pikaajalisse töövõimetusskeemi liigub.

Märksõnad
Tagasi üles