:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2012/12/19/1492904t1h1eb2.jpg)
Nii mõnelgi patsiendil tekib magnetresonantstomograafis õhupuudus ja paanika.
Magnettomograafia uuring võib olla tõeline piin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki magnetresonantstomograafi (MRT) uuringut peetakse üheks ohutumaks ja täpsemaks radioloogiauuringuks, põhjustab see suurele hulgale inimestele ränkasid kannatusi, mille allasurumiseks on vaja kasutada isegi narkoosi.
MRT on tänapäeval arstidele suureks abimeheks, kuna sellega on tugeva magnetvälja abil võimalik saada elunditest isegi kolmemõõtmelisi kujutisi. Näiteks ultraheliga ei ole võimalik näha läbi luu, MRTga on aga võimalik visualiseerida pea- või seljaaju, neid ümbritsevad luud ja pehmed koed koos neis esinevate haiguslike muutustega.
«Meil on päevas 12–16 protseduuri ja mingil hetkel tundus, et iga päev tuleb uuringule mõni inimene, kellel on klaustrofoobia, kes ei kannata olla kinnises ruumis,» tõdeb Lääne-Tallinna keskhaigla radioloogiaosakonna juhataja Eve Toomik.
Kasvõi vägisi välja
Protseduuri ajal sõidutatakse patsient uuringulaual selili MRT-tunnelisse või torusse, mille läbimõõt on umbes 60 sentimeetrit ja pikkus alla kahe meetri. Seal tuleb veeta liikumatult kuni poolteist tundi. Uuritava piirkonna ümber pannakse mähised ehk poolid, mille ülesandeks on saata ja vastu võtta raadiolaineid, mille abil konstrueeritakse arvutis piirkonnast pilt.
«Patsient on torus üksinda, seejuures veel fikseeritud asendis. Paljudel tekib õhupuudus ja paanika,» tõdeb Toomik. Patsiendid hakkavad nihelema ja proovivad kasvõi vägisi end aparaadist välja murda. On inimesi, keda tuleb MRT uuringuks koguni narkoosi alla panna, kergematel juhtumitel saavad inimesed lihtsalt rahustit.
Tegelikult peetakse MRTd kõige ohutumaks radioloogiauuringuks. «Me arvame, et see on ohutu isegi loodetele, seega ka rasedatele,» tunnistab Lääne-Tallinna keskhaigla närvihaigustekliiniku juhataja Katrin Gross-Paju.
Hirmuga võitlemiseks võetakse Toomiku sõnul uuringule kaasa näiteks lähedasi, kes pääsevad uuringuruumi kätt hoidma, samal ajal kui radioloogiatehnoloog jälgib kõike akna tagant. Näiteks on Lääne-Tallinna keskhaigla arstidel hästi meeles klaustrofoobia käes vaevlev vanapaar, kes hoidsid kordamööda teineteise kätt.
Saavad hirmust üle
«Kui kahtlustame haigust, mille kindlaksmääramiseks on vaja teha MRT, siis paljud on tublid, saavad sellest hirmust üle,» kinnitab Gross-Paju.
Aparaadis viibivale inimesele annavad arstid kätte häirenupu, millele vajutades kostab radioloogiatehnikule häiresignaal. Kui Lääne-Tallinna keskhaigla tehnikud kutsusid seda seadet siiani paanikanupuks, siis nüüd nimetavad nad seda hellitavalt piiksupalliks, kuna paanikanupu pihku andmine tekitab paanikat isegi neis, kes klaustrofoobia all muidu ei kannata.
MRT uuringu ajal on kuulda prõmmivat heli, rütmilist mürinat või koputamist. Klaustrofoobia all mitte kannatava inimese jaoks on rütmilised koputused pigem uinutavad, kuid osas inimestes võivad need tekitada paanikat. Häiriva heli vähendamiseks võib protseduuri ajaks kõrva panna tropid või kõrvaklapid, millest saab muusikat või lastejutte kuulata.
«Meie soovitame inimestel alati silmad enne torusse sissesõitu sulgeda, kuna nii ei näe ta ümbritsevat kitsast ruumi,» ütleb Toomik. Ta teab, et osa MRT-aparaatide sisemusse on joonistatud näiteks kalad ja meri, et lastel oleks neid huvitav jälgida ning tekiks tunne, et ollakse allveelaevas. MRT helidest loodud muusikast on Toomikul olemas aga näiteks CD-plaat.