/nginx/o/2009/04/17/164722t1hdd55.jpg)
Liigesekulumus ehk (osteo)artroos on kõige tavalisem liigesehaigus: enim tabab artroos põlve- ja puusaliigeseid, kuid sagedasti avaldub tõbi ka lülisambas, õla- ja küünarliigestes ning väiksemates sõrme- ja varbaliigestes.
Artroosi esineb vanemas eas pea kõigil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemas eas leitakse artroosi peaaegu kõigil, kuid vaid väikesele osale põhjustab see raskeid vaevusi - liigesekulumuse ohutegurid on kõrge iga, raske töö või liigeseid tugevasti koormav sport, pidevad ühesugused liigutused, liigne kehakaal, liigeste vigastused, pärilik soodumus, kirjutab
.
Kõhrekahjustusest algav artroos süveneb aeglaselt aastate jooksul: kõhre elastsus kaob, see hakkab pragunema, kestendama ning kulub õhemaks, liigesepinnad muutuvad karedaks.
Mehaaniline koormus ja hõõrdumine hakkavad liigeses tekitama valu, ülekoormusest või külmetusest võib ajuti tekkida liigese- ja liigeseümbrise põletik ning põletikulised rakud eritavad omakorda aineid, mis peale valu ning paistetuse kiirendavad liigese kõhre kahjustumist.
Osteoartroosi ei ole võimalik välja ravida - valu leevendatakse valu- ja põletikuravimitega, rasket ja valulikku puusa- ja põlveliigeste artroosi ravitakse tänapäeval tehisliigeste paigaldamisega.