/nginx/o/2012/12/27/1502024t1hd057.jpg)
See on otsekui jõuluime – Eesti provintsilinnakeses näevad ilmavalgust väikesed Venemaa kodanikud.
Põlvas sünnivad venemaalased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlva paikneb Tartu ja Pihkva vahel. Linnake on kuulus rahu ja vaikuse, läheduses asuvate devoni ajastust pärinevate liivaladestike, kauni metsiku looduse ja … kohaliku haigla sünnitusosakonna poolest.
Oktoobris kirjutas Den za Dnjom, miks venelannad tulevad piiri tagant Põlvasse sünnitama, nüüd aga avanes võimalus osakonda külastada ning arstide ja patsientidega isiklikult rääkida.
Põlva haigla on varustatud parima nüüdisaegse tehnikaga. Sünnituspalatites on olemas kõik vajalik, sünnitusjärgsetes perepalatites valitseb peaaegu kodune õhkkond. Kohe haigla kõrval asub sümboolse nimega hotell – Pesa. Sel päeval ootas seal tuhude algust üsna mitu Venemaa noorikut.
Haigla peaarst Margit Rikka oli puhkusel, meid võttis rõõmsalt vastu sünnitus-günekoloogiaosakonna juhataja Sirje Kõiv, kes on siin töötanud juba 30 aastat. Millegipärast hüüavad venemaalannad teda perekonnanimega, kuigi Sirje peaks olema suupärasem.
Ta tuli siia 1982. aastal suunamisega. Tema jutu järgi oli tollal Põlvas veel tööstus, elanike hulgas oli palju ukrainlasi ja volgasakslasi. Algkoolis tegutsesid venekeelsed klassid, aga nüüdseks räägivad kõik, kes siia jäänud, ja ka nende lapsed, ladusalt eesti keelt. Lähim venekeelne kool asub Räpinas.
«Sellest ajast on palju muutunud,» meenutab doktor Kõiv. «1982. aastal töötasime NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi käskkirja nr 12-30 järgi: sanitarid lõikasid seebi väikesteks tükkideks ja pärast käte pesemist tuli seebitükk minema visata! Lilli ei tohtinud palatisse tuua.» Lõpetame oma ühised mälestused meenutustega, kuidas sanitar roostes habemenoaga sünnitaja kõige intiimsemaid kohti raseeris.
Esimene Venemaa laps sündis siin 2008. aastal. Nüüdseks on Põlvas ilmavalgust näinud enam kui 60 Vene Föderatsiooni elanikku.
«Kust nad meist teavad? Rasedad ja ka need, kes alles plaanivad lapsesaamist, vahetavad omavahel infot, kasutavad mitmesuguseid internetifoorumeid,» selgitab doktor Kõiv. «Tavaliselt helistavad tulevased emad meile varakult ette, tulevad osakonna ja olukorraga tutvuma.»
Paljud välismaa sünnitajatest on pärit Pihkvast, kuid varsti tuleb sünnitama ka üks abielupaar Peterburist. «Paljud saabuvad siia varakult ja elavad hotellis, teised jälle sõidavad välja kodust, kui tuhud algavad. Meile on Pihkvast ju ainult 80 kilomeetrit,» räägib ta.
Räägime väikese haigla väikese osakonna päevamuredest. «Kui on vaja teha keisrilõige, siis teeme selle siin. Kui aga äkitselt tekib vajadus eripediaatriaabi järele, siis kutsume brigaadi Tartust,» kirjeldab doktor Kõiv. «Nad sõidavad oma autoga, milles on vajalikud seadmed. Viimase viie aasta jooksul on niisugust abi läinud vaja vaid paaril korral.»
Kuna venemaalannadel puudub Eesti ravikindlustus, on neile sünnitus Põlvas tasuline. Vastavalt haigekassa hinnakirjale maksab see 737 eurot ja 32 senti. Haigla sellele midagi ei lisa. «Hind on meie kodulehel, ja kui nad siia sünnitama tulevad, tähendab, see sobib neile,» täpsustab doktor.
Osakonnas valitseb vaikus. Väikesel haiglal on omad eelised: siin pole mingit sünnituskonveierit, igale emale jagub tähelepanu. Ilmselt meelitab peale hinna ja koduläheduse venemaalannasid ka peaaegu perekondlik intiimsus.
«Pihkvas on sünnitusmaja juba mitu aastat remondis, kohtade arv on piiratud, voodid on isegi koridoris. Rajoonihaiglates aga sünnitusosakondi polegi. Meil on vaikne ja rahulik, võib-olla sellepärast tulevadki siia,» räägib doktor Kõiv. «Loodan, et põhiline on suhtlemine ja individuaalne lähenemine. Vene keelega probleeme pole, meil on igas vahetuses vene keelt valdav inimene.»
Küsin, kas Põlvas sünnitajad ei pane oma maimukestele tänutäheks eesti nimesid. «Paraku ei,» muheleb doktor. «Aga meil oli üks huvitav juhtum: üks ema otsustas tütrele nimeks panna Marusja. Mitte Maria, vaid just Marusja. Meie sanitar Ljudmila oli üsna mures ja ütles, et seda nime küll dokumentidesse ei panda. Siiski saavutasid vanemad oma tahtmise, nii et 1. augustil sündis meil Marusja.»
Haigla annab välja sünnitõendi, aga piiri ületamiseks peab lapsele vormistama passi. «Me kutsume osakonda fotograafi, seejärel käivitub bürokraatlik masinavärk: sünnitõend tõlgitakse vene keelde, õnnelik isa viib kõik vajalikud dokumendid Tartusse Vene konsulaati. Vahel kulub selleks mitu päeva,» jutustab doktor.
Haigla annab vanematele kaasa kirja Eesti konsulile Pihkvas. «Siis on neil hiljem lihtsam saada uut viisat, et tuua laps kaitsesüstimisele või arstlikule läbivaatusele,» selgitab ta.
Heliseb telefon. Pihkvalannal Uljanal algasid ilmselt tuhud. «Tal on juba nädal üle tähtaja läinud,» räägib doktor. «Päeval ma vaatasin ta üle, valmisolek sünnituseks on hea.»
Juba tulebki piki koridori aeglaselt noor paar. Noorik suunatakse meedikute hoole alla, erutatud ja kergelt jahmunud tulevane isa Anton aga ajakirjanike seltskonda.
«Miks me valisime sünnituseks Eesti?» kordab 32-aastane Anton, kellel on Pihkvas oma väike dekoratiivkivide valmistamise firma. «Haigla on hea, vaikne, kuidagi kodune. Me ei soovinud järjekordi ega trügimist, Tallinna ka ei tahtnud. Siin on hea, ka finantspool eriti ei pigista.»
«Kõige vähem ootasin ma seda, et hakkan intervjuud andma,» ütleb Anton, kes on naise pärast silmanähtavalt mures. Kuna esimene sünnitus tavaliselt väga kiiresti ei lähe, siis lubab doktor meid veel veidi vestelda.
«Viimase kahe aasta jooksul oleme Eesti käinud kuus korda. Peamiselt Tartus, paar korda jõudsime Tallinnagi,» räägib Anton. «Meil olid juba viisad käes, kui üks meie tuttav kirjutas ankeeti «sünnitus». Talle ei antud viisa mitte pooleks aastaks nagu meile, vaid aastaks.»
Antonit üllatasid Eestis nähtud telekanalid. «Teate, need Venemaa kaabeltelevisiooni kanalid, mida teil näidetakse, on kummalised, täielik jama,» räägib ta. «Meil niisuguseid saateid ei ole. Nii palju negatiivset, nagu ma selle mõne päeva jooksul siin olen näinud, pole ma kodus mitme aasta jooksul kogenud.»
Küll aga meeldib talle siinne seaduste täpne täitmine. «Tulime siia, piiril on peatumismärk. Sõitsin pool meetrit sellest mööda. Ilmus politseinik, palus sõita pool meetrit tagasi ja alustas alles siis dokumentide kontrolli. Kas Uljanal on kõik hästi?» muretseb tulevane isa.
Õhtul kell 20.51 sündis Uljanal ja Antonil tütar, kaal 3600 grammi ja pikkus 50 cm.
Sünnitus Eestis
• Viisa 35 eurot.
• Bussipilet 15 eurot üks ots. Kui sõidetakse autoga, läheb bensiinile umbes 20 eurot, oleneb muidugi automargist ja ilmast, lisaks tuleb vormistada liikluskindlustus.
• Hotell 40 eurot ööpäev.
• Sünnitus 737,32 eurot.
• Sünnitusjärgne palat ja toitlustus 10–19 eurot ööpäev, oleneb mugavusastmest.
• Individuaalse ämmaemanda teenus 150 eurot. Selle eest, nagu ka sünnitusjärgse palati eest maksavad ka Eesti elanikud.