/nginx/o/2013/01/01/1507564t1ha009.jpg)
Tartus asuva Ode hambakliiniku suuhügienist Terje Altosaar rõhutas, et ei ole olemas kurja saatust, mis meie hambad ja igemed ära lõhub – on valed harjumused ja halb suuhügieen. «Oluline on endale teadvustada, et enamik suu ja hammaste tervise probleemidest on ennetatavad,» märkis ta.
Kui arengumaades on Altosaare sõnul enam levinud suuhaiguseks hambaauk, mis tuleneb teadmatusest ja suuhooldustoodete puudulikkusest, siis arenenud ühiskonnas on suurem igemehaiguste osakaal. Nii on ka üks suuhügienisti suuremaid töid igemehaiguste ravi ja ärahoidmine.
Hoolides oma hammaste tervisest, tuleb kõigepealt loobuda hammastevaenulikest toitumisharjumustest, mis ei tähenda täielikku magusast loobumist, vaid toidukordade vahele vähemalt kolmetunniste pauside jätmist.
«Hambad peavad saama happerünnakute vahel kosuda. Pole hea süüa või juua pidevalt terve päeva jooksul – kusjuures ka kohvi, mahla või sidruniga vee lonksamine on söögikord. Kohvi ja teed tuleb juua koos toiduga,» selgitas suuhügienist.
Hari olulisem kui pasta
Altosaare sõnul tuleks süüa päevas kuni viis korda ning janujoogiks peaks olema puhas vesi. Ka näts või pastill on söögikord. Erandiks on vaid ksülitooliga pastillid ja nätsud.
Järgmiseks on ülioluline muidugi hammaste õige harjamine, mis on eriti tähtis õhtuti. Kõigepealt tuletas Altosaar meelde, et hambaid ei tohiks pesta kohe pärast söömist, kuna hambaemail on happerünnaku tõttu pehme ja hambaharjaga pesemine võib seda kahjustada.
«Kui hommikul ei ole aega 20–30 minutit oodata, siis tuleks hambaid pesta enne sööki või näiteks tööle jõudes,» soovitas ta.
Hammaste pesemisel on Altosaare sõnul pastast olulisem hea hambahari, mis ei tähenda aga kallist hinda ja igasuguseid plastikvigureid – hambaarstid soovitavad kõige tavalisemat väikest ja pehmet harja.
Tema sõnul peaks hammaste pesemist alustama iga kord erinevast kohast, kuna alguses on jõudu palju, kuid lõpetades hakatakse kiirustama. Nii aga võib see koht, kust pesu alati alustatakse, väga tundlikuks muutuda, lõpetamise kohas vohada aga bakterid.
Tehniliselt peaks hambaid puhastama umbes ühe hamba laiuse võrra edasi-tagasi harjates. Väga levinud üles-alla harjamise korral jääb Altosaare sõnul bakterimass igemete äärtesse alles, kuna ige on hambast kõrgem ja hari läheb igemeäärest üle.
Õhtuse hammaste pesemise lahutamatu osa on ka hambavahede puhastamine, kuna vahedes peidab end suisa 50 protsenti bakteritest. Kui hambavahedesse jäävad bakterid alles, siis süljes leiduvate mineraalide mõjul muutub see kõvaks ja moodustub hambakivi.
See kare ala on aga ideaalne uute bakterite elutsemispinnas ja kivi tekib muudkui juurde. Aja jooksul liigub see ka igeme alla, hakkab seal lõualuud sulatama, ige taandub ja tekib igemepõletik, mille puhul lisaks veritsusele ei püsi ka hammas enam hästi suus.
Hambavahede puhastamiseks on erinevaid vahendeid – kui alla 18-aastaste hambavahedesse mahub tavaliselt vaid niit, siis täiskasvanutel on headeks abilisteks ka hambatikk või vahehari.
Värvitablettide abil
Hambaniidi puhul tuletas Altosaar meelde, et niidiga tuleb läbi tõmmata mõlema kõrval oleva hamba igeme alused – lihtsalt hambavahesse pistmisest pole mingit kasu.
«Kui hambavahesid ei ole varem eelmainitud abivahenditega puhastatud, siis võivad igemed nende kasutuselevõtmise esimestel päevadel veritseda, kuna hammastel on elavad bakterid. Umbes viie päeva pärast peaks igemepõletik taanduma ja igemed enam ei veritse,» rääkis ta.
Suuhügienisti vastuvõtul saab selgeks, mida suuhügieenis valesti tehakse, ning kasutatakse mitmesuguseid vahendeid hambakivi eemaldamiseks, juurepindade silumiseks ja pindade poleerimiseks. Alguses tuleb probleemidest jagusaamiseks suuhügienisti juures käia mitu korda järjest, hiljem piisab profülaktilisest puhastusest aastas korra või paar.
Kodustes oludes saab suuhügieeni kontrollida apteegist saadavate värvitablettide abil, mis pärast katkinärimist näitavad, kus pesitsevad endiselt bakterid ja peaks puhastamisega rohkem vaeva nägema.