Terve nädal valude käes

Erakorralise meditsiini osakond Põhja-Eesti regionaalhaiglas

FOTO: Priit Simson / Postimees

Arstid ei avastanud noore naise kõhuvalude põhjust õigel ajal ja pimesool lõhkes, kuid õnneks jõudis ta kirurgi käe alla enne, kui mäda kõhus oleks põhjustanud veremürgituse.

Triin (nimi muudetud – toim) on veidi üle kolmekümnene sportlik naine ja arstidega pole tal varem tõsisematel põhjustel kokkupuuteid olnud. Enamasti on ta arsti poole pöördunud oma väikeste laste pärast ja on kuulnud, kuidas inimesed kipuvad ilma tõsise põhjuseta kiirabi kutsuma või erakorralise meditsiini osakonda pöördunud.

Kui Triinul mõni nädal pärast mullusügisest arstide suurstreiki ühel reede hilisõhtul kõht valutama hakkas, ei osanud naine mõeldagi, et nüüd on küll see juhtum, kus ta kiiresti arstiabi vajab.

«Arvasin, et sõin külas olles midagi, mis kõhu valutama paneb ja iiveldama ajab. Uskusin, et see läheb üle,» rääkis ta. «Mõtlesin ka kõhugripi peale.»

Laupäeva pärastlõunal ei suutnud Triinu abikaasa tugevat valu hästi taluva naise kannatusi enam pealt vaadata ja nõudis, et viib naise Tallinna arsti juurde.

40 kilomeetrit autosõitu oli Triinule tõeline piin, aga lõpuks jõuti Mustamäele Põhja-Eesti regionaalhaiglasse (PERH). Seal ei suutnud ta valu tõttu toolil istuda, vaid pidi toolidele pikali heitma. Laupäeva pärastlõunal polnud erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) eriti palju hädalisi ja umbes poole tunni pärast sai naine osakonda voodisse pikali.

Kolme tunni jooksul tehti Triinule röntgen, ultraheli, vere- ja uriiniproovid, aga kõhuvalu tegelikku põhjust ei leitud.

«Pimesoolepõletikku ei kahtlustatud ning selle avastamiseks spetsiifilist kõhu katsumist ka ei tehtud,» rääkis Triin. «Kahtlustati sapikive.»

Info ei liikunud

Haiglas veedetud tundidele tagasi mõeldes tuleb naisele üha uuesti meelde mahajäetuse, abituse tunne. «Pidin ootama, aga oleks vahepeal õde korrakski inimlikult juurde astunud, lohutanud, naeratanud ja infot jaganud ... Saan ju aru, et tööd palju ja palgad väikesed, aga oleks kindlasti kergem kannatada, kui mind poleks pikalt üksi jäetud,» arutles Triin.

Samal ajal ei teadnud Triinu abikaasa, kes ootesaalis ootas, midagi naise käekäigust, kuigi ta korduvalt registratuuris küsimas käis. Naine ei saanud ka mehele helistada, sest telefon oli jäänud viimase kätte.

Tagantjärele targana mõtleb naine, et oleks ehk pidanud ise rohkem kaebama, rohkem infot ja tähelepanu nõudma ning soovima, et teda ööseks haiglasse jälgimisele jäetaks. Aga siis oli tal nii valus ja paha olla, et selleks polnud jaksu.

Igal juhul saadeti Triin lõpuks, ikka veel valudes koju, soovitati apteegist kõhu lahtistamiseks Microlaxi ja valu vaigistamiseks No-Spa’d osta.

Teisipäeval helistas Triin lõpuks uuesti perearstile, kes soovitas uuesti Mustamäele arstide juurde minna, kui valu ikka väga tugev on. Kuigi valu oli nii tugev nagu «lõputult kestev sünnitusvalu», naine end kohe uuesti Tallinna sõidutada ei lasknud. Järgmisel hommikul tuli perearst, kompis Triinu kõhtu ja arvas, et äkki on nn naisteasjad.

Neljapäeva hommikul sõidutas mees Triinu Viimsisse erahaiglasse. Seal uuriti nn naistepoolt ja seal oli kõik paistes. «Nad vaatasid ultraheliga ja kahtlustasid munajuhade põletikku – selleks ajaks oli pimesool tõenäoliselt lõhkenud ja muidugi kõik paistes,» rääkis ta.

Erahaigla saatekirjaga jõudis Triin neljapäeva hommikul Ida-Tallinna keskhaiglasse ja teda hakati ette valmistama munajuhade operatsiooniks järgmisel päeval.

«Öeldi, et üks munajuha tuleb ära lõigata, aga teise üritavad nad päästa,» meenutas Triin. Tal on küll juba lapsed, aga naise jaoks oli oluline, et talle jääks võimalus veel lapsi saada.

Öösel läks palavik väga kõrgeks ja haiget vaatamas käinud valvekirurg hüüatas kõhtu katsudes: «Oi, teie kõht ju lausa põleb!», ning oli esimene, kes kahtlustas pimesoolehäda.

Reede lõuna ajal viidi Triin günekoloogia operatsioonisaali. Mis vahepeal juhtus, kuulis naine tunde hiljem, kui kirurgiaosakonnas ärkas. Kui günekoloogist kirurg lõikama asus, sai lõpuks selgeks, et tegu on lõhkenud pimesoolega. Kutsuti teine kirurg, kõht lõigati lahti ja naine päästeti.

Kaks kuud haiguslehel

Loomulikult oli Triin õnnelik, kui järgmisel päeval arsti käest kuulis, et nüüd on kõik möödas ja ka munajuhad on alles. Kui põletikus pimesoole operatsioon oleks tähendanud mõnepäevast haiglaravi ja ehk vaid paari nädalat haiguslehel, siis tema pidi haiglas olema nädala ja haiguslehel kokku kaks kuud.

«Ei, ma ei süüdista arste – sain lõpuks abi ja arstid tegid suurepärast tööd,» ütles Triin. «Keskhaiglas öeldi, et minu pimesoolepõletik oli ebatavaline, mistõttu PERHis seda ei avastatud. Kui nüüd tagantjärele guugeldanud olen, siis näiteks Tartu Ülikooli kliinikumi patsiendiinfo lehelt lugesin, et minu kaebused olid küll päris tüüpilised,» on tal kõhklus hinges.

«Meditsiinis ei ole kõik nii lihtne, nagu kõrvalt võib paista,» kommenteeris Ida-Tallinna keskhaigla üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse juhataja Andre Trudnikov.

Triinu sõnul võtab ta juhtunut kui õppetundi. «Aasta algul sain oma kogemusele toetudes nõustada tuttavat, kelle teismelisel tütrel tekkis ootamatult kõhuvalu ja iiveldus – nad läksid haiglasse, ja oligi pimesool,» rääkis ta.

Kommentaar

Vassili Novak

Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja

Kõhuvalu võib olla tingitud mitmest probleemist ning sümptomid on eri ajaetappidel erinevad. Erakorralise meditsiini osakonnas (EMOs) tehakse patsiendile vajalikud uuringud ja võetakse analüüsid.

Kui kohe ei ole võimalik diagnoosida kõhuvalu otsest põhjust, siis antakse alati kaasa soovitus: kui valu jätkub või ägeneb, siis tuleks kas EMOsse tagasi pöörduda või konsulteerida perearstiga. Avalikkuse silmis arvatavalt lihtsalt diagnoositav pimesoolepõletik pole tegelikult alati nii lihtne – nagu ka Ida-Tallinna keskhaigla arstid viitasid, oli selle patsiendi puhul tegu ebahariliku juhtumiga.

Valu korral käituvad inimesed väga erinevalt. Kui jälgimise ajal patsient soovib, et tema ootesaalis ootava lähedasega ühendust võetaks, siis tuleb seda personalile öelda, sest personal ei pruugi teada ootajast.

Kui lähedane soovib infot patsiendi kohta, siis tuleks pöörduda registratuuritöötaja poole sooviga saada kontakti patsiendi raviarstiga. Kui konkreetselt keegi ei oota ootesaalis, siis tuleb alati (juba kiirabile) anda kontakttelefon, kellele patsiendi tervise kohta infot saab edastada.

Seda, et jälgimissaalis viibiks iga patsiendi juures tema lähedane, ei saa lubada, arvestades infektsiooniriske, hügieeninõudeid, konfidentsiaalsusnõudeid jms.

Populaarne

Tagasi üles