Noore naise lugu - elada oli jäänud kaks kuud

Ka väike kehakaalu number tundub söömishäirete käes olevale inimesele liiga suur. Foto: SCANPIX

Naine (24) räägib enda uskumatu loo anoreksiast ja söömishäiretest, mis oleks ta äärepealt hauda viinud. Ta tahab, et inimesed oskaksid rohkem oma lähedasi märgata ja hädalised õigel ajal käe abi järele sirutada.

Tema lugu on tuttav tuhandetele tüdrukutele üle kogu maailma, kirjutab Pamela Eesmaa väljaandes Aja Leht. Teismeeas muutub peegel kodu vihatuimaks sisustuselemendiks ja eakaaslaste heast hinnangust saab kõige tähtsam eesmärk.

Tüdruk ei lasknud ennast häirida, kui klassikaaslased teda ta 89 kilo juures paksuks sõimasid. Piisas aga sellest, et ühel jalutuskäigul kinnitas sedasama ta oma õde. Algas aastaid kestnud võitlus söömisega. Just nimelt söömise, mitte kehakaaluga.

Päevamenüü koosnes kiivist

Ta oli umbes 13-aastane, kui võttis õe märkuse peale vastu otsuse iga hinna eest end vormi ajada. «Alguses hakkasin jooksmas käima, aga vaatasin, et see ei anna mingeid tulemusi. Siis otsustasin, et pärast kella kuut õhtul ei söö. See ka ei mõjunud ja siis ei söönud pärast kella nelja. Lõpuks ei söönud pärast kella kahte päeval,» meenutab ta.

Kõigest ei oska Viigi detailselt rääkida, sest ta lihtsalt ei mäleta. Aastatepikkune nälgimine võttis oma lõivu ajutöölt. Mõned seigad on seevastu väga teravalt meeles. «Läksin vahel talvel kottpimedas jooksma. Enne koju tulekut oksendasin söögi välja ja astusin tuppa, nagu poleks midagi juhtunudki.»

Naine vajub hetkeks mõttesse ja teatab siis: «Kui ma mõtlen nendele hetkedele, siis see ei oleks nagu mina. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seda kõike teha sain.»

Oma kõige hullemate aegade meenutamisel on tal abiks märkmik. Naine lööb 2010. aasta märkmik-kalendri lahti mitme päeva kohalt, kus enamjaolt on tühjus, vaid üksikud märksõnad paari-kolme kellaaja taga: 8.30 tass kohvi, 14.00 üks kiivi. Kõik. Selline oli tavapärane päevamenüü.

Kirjas pole aga see, mida tüdruk lisaks tegi. «Kell 9.20 hakkasin tegema kõhulihaseid ja lõpetasin 9.30. Taas 9.50, kuni kell sai 10. Siis 10.20–10.30. Siis 10.50–11 ...» Ja nii möödus terve päev kõhulihaseharjutusi vehkides.

Mõistagi märkasid ka lähedased, et laiaks jäänud riided ja fanaatiline treenimine pole ammugi enam normaalne. Tüdruku ema proovis isegi harjutusmatti ära peita, et tüdruk lõpetaks sellise treenimise, kuid tütre vihahood sundisid teda järele andma.

Ühe kuuga kümme kilo

Ainus periood, mil naine mäletab end täiesti vabalt söömas, oli rasedusaeg. Ema lause, et söö nüüd, tütreke, sa pead sööma ju kahe eest, mõjus nagu võlukepike. Mitte ükski amps ei tekitanud süümepiinu. Sama muretult möödus ka poolteist aastat pärast sünnitust.

Kõige tumedam aeg algas neli aastat tagasi. Septembris 2009 kaotas ta ühe kuuga kümme kilo. Naine töötas toona Soomes ja kaalus end täpsel toidukaalul, seljas rasked töötunked ja jalas suured kummikud. 175-sentimeetrine neiu kaalus täisvarustuses 67 kilo ja oli isegi sellest ehmunud.

Hommik algas kohviga, päev möödus salendavate teede ja tablettide seltsis. «Ma olen kõik tabletid ära proovinud. Kõik. See on kohutav, kui palju ma olen nende peale raha raisanud,» ohkab ta nüüd. Naine tellis ka välismaalt Eestis keelatud tablette ja ületas kordades nende soovitatavaid annuseid.

Ta ei käinud kunagi sõpradega väljas, sest teadis, et kohv lõpeb ikka saiakesega ja pidu alkoholi rüübates. Naisel polnud aegagi kellegagi lävida, sest ta tegi pidevalt kõhulihaseharjutusi või kaalus ennast enne sööki (üks kiivi), pärast sööki, enne trenni, pärast trenni, õhtul, hommikul.

Tekkisid peavalud ja nõrkushood, kadus menstruatsioon. Lähedaste muret püüdis ta leevendada valedega. «Kui elukaaslane tuli koju, siis küsis ta kohe, kas olen söönud. Ma ütlesin, et söök sai valmis ja ma just lõpetasin söömise.»

Kord nädalas ta siiski sõi. Naisel on tänini meeles, et kolmapäeva öösiti tekkisid tal söömasööstud. Ta ärkas unest poole nelja paiku üles ja õgis valimatult kõike, mida külmkapis leida oli.

Õnn on haiguslik tunnus

Kui valed üle pea kasvasid, tundis ta, et suhe elukaaslasega võib üsna peatselt lõppeda. Viimaseks piisaks oli sõbranna Kärt  tõsine vestlus ja tungiv palve spetsialisti poole pöörduda. Lähedase sõnad olid lõpuks need, mis panid teda märkama, et senine eluviis pole normaalne.

«Otsisin numbri, võtsin telefoni ja helistasin Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskusesse. Järjekorrad on seal pikad, aga sain juba pooleteise nädala pärast sisse.»

Naine tundis oma nõrkuse pärast piinlikkust ning rääkis vaid emale ja elukaaslasele, et läheb haiglasse. Teiste jaoks oli ta Soomes tööl.

2010. aasta aprillis astus Viigi söömishäirete keskuse uksest sisse ja oli selle patsientide nägemisest rabatud. «Hakkasin nutma, sest ma ei uskunud, et olen nii hullus seisus,» tunnistab ta.

Objektiivne kohtumõistja – kaal – näitas 48,9. Kehamassiindeksi järgi on see eluohtlik alakaal. «Hakkasin mõtlema, et mida ma ometi teinud olen,» ütleb Viigi.

Järgmisena viidi ta otsejoones toidulauda, mis oli talle tõeliseks kergenduseks. «Kui aus olla, siis ma tahtsin ju kogu aeg süüa, aga ma lihtsalt ei julgenud. Pidin sööma pool portsjonit ja ma tahtsin kohe rohkem. Kuna ei teatud, kuidas see mulle mõjuda võib, siis rohkem ei lubatud.»

Naine oli valmis oma elu muutma ja ootas põnevusega kaalumispäevi, sest suurem kaalunumber tähendas koju pääsemist. Lõpuks ometi nautis ta ka söömist.

Tagasilöök tekkis kolme kokkulepitud haiglanädala lõpus, kui ta pidi tudengitele oma häirest rääkima. Tema tutvustamisel öeldi, et kohe hakkab kõnelema naine, kes kohtu otsusel peab kliinikus veetma kolm kuud. «Ma ei teadnud sellest midagi. Miks mulle midagi ei öeldud? Ma sain täieliku šoki! Sellele järgnes lõunasöök, aga mul oli isu täiesti läinud,» räägib ta.

Selgus, et arstid olid ta teadmata tema koduvallale taotluse, et tüdrukut kauem haiglas hoida ja kohalik omavalitsus oli sellega päri. «Keegi ei tulnud mind isegi vaatama, et mis seisus ma olen ja kas seda üldse on vaja,» on ta siiani nördinud.

Lisaks söömishäirele pidi naine hakkama võitlema ka oma õiguste eest. Kõik muutus kohati absurdsekski. «Kui ma ütlesin, et olen õnnelik, siis öeldi, et see on haiguslik tunnus. Hullemas seisus patsiendid said pereliikmetega kohtuda, aga mina ainult meditsiiniõe järelevalve all.» Talle määrati advokaat ja tema põhieesmärgiks muutus koju pääsemine. Kohus oli tema poolt ja pärast pooltteist kuud pääses ta lõpuks tavaellu tagasi.

Haigus õpetas end armastama

Hoolimata vintsutustest meenutab ta haiglat hea sõnaga. «Arstid ütlesid kohe alguses, et mul oleks jäänud kaks-kolm kuud elada. Ma poleks sellest ilma arstide abita välja tulnud. Ma ju lubasin igal nädalal, et hakkan esmaspäevast sööma ... aga seda esmaspäeva ei tulnud kunagi.»

Naine teab hästi, et on raisanud oma elust ligi kümme aastat kinnisideele, mis röövis aega, närve, rikkus tervise ja suhted lähedastega ning oleks ta lõpuks hauda viinud. Kuid see kogemus on õpetanud talle kõige tähtsamat – ennast armastama. «Kui olin anorektik, siis nägin kõike negatiivsena ja enesehinnang oli null. Nüüd olen endaga rahul, nii nagu ma olen.»

Haiglas võttis ta juurde kuus kilo ja kaalub praegu 63 kilo. Oma suhteid lähedastega hindab ta nüüd väga heaks.

Et püsida tervena, kasutab ta toitumiskava ja hoiab toidulaua võimalikult mitmekesisena. Lõppenud on kalorite lugemine, võõraks on jäänud ka näljatunne ja enesepiitsutus. «Vahepeal käisin jooksmas ja tegin harjutusi, aga enam ei viitsi,» naerab ta. «Söön mitmekesiselt ja saan niimoodi end vormis hoida.»

Poja lunimise peale pärast külaliste lahkumist poodi kommi ostma minna vastab ta jaatavalt. Veel mõni aasta tagasi oleks see olnud täiesti mõeldamatu.