Liigne punastamine viib noa alla

Foto: Liis Treimann

Juuratudeng Kerttu tõmbub iga pisemagi asja peale näost punaseks ja tal on seetõttu piinlik. «Kui üldiselt minnakse näost pisut roosakaks, siis mina lähen üleni punaseks,» ütles ta. «Kui minuga midagi juhtub, näiteks kukun või milleski eksin, siis märgitakse kohe ära, et olen näost üleni punane. Tunnen, kuidas veri pähe tõuseb ja ma ei saa sinna midagi parata,» jutustas neiu. «Kui ma punastan ja teised mind samal ajal vaatavad, siis on mul tunne, et vajun lihtsalt maa alla …» lisas Kerttu, kes ei saa punastamise tõttu üle ega ümber ebamugavus- ja piinlikkustundest. Kerttu pole siiani tohtritelt abi saanud.

«See probleem hakkas mind painama juba 7. klassis,» tunnistas tütarlaps. See võib juhtuda väga ootamatult. Hiljuti sisenes ta tuppa, kus olid vanad tuttavad juba ees. Ta tundis, kuidas tema palged ilma igasuguse põhjuseta tugevalt õhetama lõid. «Üks tuttavatest küsis üle terve seltskonna, miks ma näost punane olen. Nii piinlik oli,» meenutas Kerttu üht viimast seika.

Kerttu on üks nendest inimestest, kelle elu punastamine segab, ja ta ei ole oma murega üksi. Punastamisega kimpus olevaid inimesi on meie ümber palju.

Kassiir Liina punastas nooremana iga kord, kui mõni klient pooltühja poodi sisenes ja teda kõnetas. On ka räägitud, kuidas punastamine võib kahtlustavaks muuta näiteks tööandja – kui tööl on miskit pihta pandud ja töötajatelt seejärel aru küsitakse, tundub tööandjale kahtlane see, kes punastab. Punastajal endal on piinlik, sest süüd tal ei ole, kuid ometi punastab.

Tartu Ülikooli kliinikumi torakaalkirurgi Tanel Laisaare sõnul ravitakse kirurgiliselt neid punastajaid, kes pole mujalt abi saanud. «Punastamine on loomulik reaktsioon, kuid mõnel inimesel väljendub see tavapärasest enam. Põhimõtteliselt on see inimese enda teha, kui palju ta ennast sellest häirida laseb. Mida enam, seda tugevamini ta ka punastab,» tõdes Laisaar.

Kõigepealt peaks proovima punastamist vähendada muud sorti ravi kui lõikusega. Ravimisel püütakse panna inimest paremini emotsioone kontrollima näiteks psühhoteraapia abil, antidepressantide ja mõnede teiste ravimitega. «Operatsiooni, mida nimetatakse torakaalsümpatektoomiaks, teeme patsientidele, kelle igapäevast elu ja töölkäimist punastamine olulisel määral segab,» märkis ta.

«Oleme opereerinud inimesi, kes punastamise tõttu on pidanud vahetama töökohta, kes on kõrvale jäänud sotsiaalsest suhtlusest ja kelle elu jääb punastamise tõttu justkui seisma,» tõi Laisaar näiteid.

Puna tekib palgele füüsilise pingutuse või tugevate emotsioonide tagajärjel ja see paistab enam välja heleda nahatooniga inimestel. Punastamine ilmneb sageli ühtlaselt, kuid võib olla ka laiguline või lööbesarnane, seda põhjustab verevoolu suurenemine väikestes nahaalustes veresoontes.

Operatsiooni käigus lõigatakse rindkereõõnes läbi sümpaatilise närvitüve harud, millega võetakse veresoontelt võimalus reageerida. Operatsiooni tehakse torakoskoopiliselt kuni viiemillimeetrise diameetriga instrumentidega, sarnast operatsiooni tehakse sagedamini käte ja kaenlaaluste liighigistamise korral.

Lõikusel on kõrvalmõjud

Üldiselt on efekt Laisaare sõnul hea, operatsiooni tulemusel punastamine kas väheneb oluliselt või kaob täielikult. Samas ei tohi unustada, et igasuguse operatsiooniga võivad kaasneda soovimatud kõrvaltoimed. «Nendega on võimalik patsienti nii-öelda hirmutada,» märkis Laisaar. «Kui kõik operatsiooniga kaasnevad ohud ette lugeda, on kohe selge, kellel on probleem tõsine ja kellel mitte.»

Võimalike kõrvalmõjudena tõi Laisaar välja kirurgilist laadi tüsistused, mis esinevad küll haruharva, kuid võivad see-eest olla väga tõsised. «Samuti võib punastajatel, kellel enne operatsiooni higistamisprobleemi ei olnud, tekkida liighigistamine, samas kui käte nahk muutub liiga kuivaks,» selgitas ta.

Laisaare sõnul tekib punastamise probleem enamasti teismeliseeas. «Lapsi me põhimõtteliselt ei opereeri, kuna neil võib see lähitulevikus üle minna. Enamikul juhtudel tulevad operatsioonile 20–30ndates naisterahvad, kuid oleme opereerinud ka mehi. Aastate jooksul oleme ainult punastamisega seotud operatsioone teinud kuni paarkümmend,» ütles Laisaar.

«Vahel võib naistel punastamisprobleem iseenesest üle minna, näiteks pärast lapse sünnitamist. Kui inimene saab oma elu korda – sünnitatakse, abiellutakse, elatakse läbi suuri positiivseid emotsionaalseid muutusi –, võib punastamine iseenesest üle minna. Ent mõnikord ei kao probleem ka siis, kui pealtnäha on kõik paika loksunud. Meil on siin väga erinevaid näiteid olnud,» rääkis ta.

Siiamaani on tõsise meditsiinilise näidustuse korral operatsiooni kulud katnud haigekassa. «Kindlasti ei opereerita inimesi, kes kergelt punastavad ja mõtlevad, et küll oleks tore, kui saaks sellest lahti. Need on ikka tõsised meditsiinilised näidustused, mille puhul me opereerime ehk punastamisprobleem peab oluliselt inimese elu segama,» nentis Laisaar.

Torakaalsümpatektoomiat tehakse ka Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Rindkere- ja veresoontekirurgia osakonna juhataja Tõnu Vanakesa sõnul on neil nn punastamisraviks rakendatav endoskoopiline kirurgiline meetod kasutusel laiematel näidustustel kui vaid punastamine. «Torakaalsümpatektoomia on meil kasutusel peamiselt kaenlaaluse piirkonna ja peopesade liighigistamise korral,» ütles Vanakesa. «Punastamisvastase efekti oleme saavutanud kaasuvana, kuna tavaliselt see kaasneb liighigistamisega,» lisas ta.

Psühhiaater Jüri Ennet on oma elus punastamisprobleemiga lugematu arv kordi kokku puutunud ja operatsioon on viimane asi, mida ta soovitab. Kui dr Enneti poole punastamisega pöördutakse, vastab ta, et see ei ole iseenesest suur probleem. «Olge õnnelik, te olete emotsionaalne inimene, mitte mõni tuim tükk! Punastamine on täiesti loomulik reaktsioon ja näitab, et olete südamlik. Õiges koguses punastamist on koguni vajalik ja ilus,» kostab ta patsiendile.

«Probleemi teeb punastamisest rohkem nais- ja tütarlastepere, küllaltki palju on punastamist õpilaste seas. Neile ma siis õpetan, et tuleb olla sina ise ja punastamist häbeneda ei tasu,» ütles Ennet.

Põhjus tihti lapsepõlves

Tihti punastavad väga tundlikud inimesed, kelle keha reageerib erutusele tavalisest võimsamalt. Liigne punastamine võib olla tingitud sotsiaal­ärevusest ehk kartusest sattuda suhtlusesse või tegutseda teiste juuresolekul, seega on punastamine üks ärevuse kehalistest ilmingutest. Juhul kui ülearu punastatakse, koguni nõnda, et see igapäevast elu segama hakkab, on Ennetil varuks hulk rida nõuandeid.

«Enesekindlust tõstavad kõik inimese omadused ja oskused, milles ta on väga hea, ning rõhk tulebki panna neile,» rääkis Ennet. Ka üleüldine pingete maandamine on tema sõnul suureks abiks ning siin kehtib lihtne reegel – tuleb teha kehalisi harjutusi. Ennetil on ka omanimeline palve-meditatsioon ehk sirutus-painutusharjutused, mis peaksid igasugused punastamise põhjused ära võtma ning mida ta oma patsientidele välja pakub.

«Elu on näidanud, et kui pakkuda rohkem kui viis harjutust, tüdinevad nad ruttu ja varsti ei tee neist enam ühtegi. Seega soovitan harjutuste kombinatsiooni, mida ma ise teen juba aastakümneid,» jutustas Ennet. Kombinatsioon on üles ehitatud nii hüpnoosile kui ka psühhoregulatsioonile.

«Esiteks tuleb lõõgastuda, selleks lõdvestada kukal, kael, õlad ja vöökoht ning teha näoharjutusi. Teiseks tuleb mängu ideomotoorne treening ehk tuleb endale ette kujutada, et oled inimeste ees ja sul on seal hea olla. Kolmandaks tuleb sisendada endale häid mõtteid,» õpetas ta.  

Ebakindlust põhjustavad inimestes emotsioonid, millele järgneb kehaline reaktsioon – kellel hakkab süda puperdama, kes hakkab higistama või kes läheb näost tulipunaseks. Tahtmatud kehalised häired võivad hakata mõjutama käitumist, näiteks püütakse vältida mõningaid olukordi punastamise ennetamiseks.

Kehalised ja käitumuslikud reaktsioonid võivad olla nii punastamise põhjus kui ka tagajärg. Õpitud hirme saab aga ümberõppimisega ravida.

Enneti sõnul peab inimene enda sisse vaatama ja püüdma end viia olukorda, mis temas õudu tekitab. Kuna punastamine tekib teiste inimestega suhtlemisel, siis tuleb seda mitte karta, vaid just suhelda, ja nii kaua, kuni see enam nõnda hirmus ei tundugi. «Siinkohal kehtib aga karastamise printsiip ehk samm-sammult probleemiga harjumine ja harjutamine,» märkis Ennet.

Õpitud hirmudest tingitud häiretest saab enamikul juhtudel üle treeninguga, kuid vahel ei jää muud üle kui võtta lisaks antidepressante või muid ravimeid.  

Enneti sõnul ulatub liigse punastamise põhjus sageli lapsepõlve. «Kui kasvatuses tehakse viga, võivad tekkida asjatud hirmud. Mida väiksem on laps, seda suuremat tähtsust omab kehaline kontakt – kallistamine, paitamine, süleshoidmine, mängimine. Kui laps on närvilisevõitu, sobib talle soe vann koos mänguasjade ja kivikestega, mis teda rahustavad,» rääkis Ennet, kelle sõnul võivad lapse ebakindlust süvendada jõhkrad filmid, kollid ja järsud märkused nagu näiteks «ära sega vahele».