Venelaste ja vanurite teadmised luuhõrenemisest jätavad soovida

Luuhõrenemise kontroll. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kuigi hiljutisest küsitlusest selgus, et Eesti elanikud on üsna hästi informeeritud luuhõrenemise ehk osteoporoosiriskist, on  paljude vene keelt kõnelevate ja eakate inimeste teadmised sellest puudulikud.

Mullu  detsembris küsitlusfirma Norstati poolt läbi viidud üle-eestilise uuringu põhjal hindab ligikaudu 40protsenti 45-aastasest ja vanemast elanikkonnast oma teadlikkust osteoporoosist vähemal või suuremal määral heaks, teatas Ida-Tallinna keskhaigla. Keerulise nimega haigust – osteoporoos  osatakse hästi seostada luuhõrenemisega.

Kõige paremini on osteoporoosiga seonduvast informeeritud kõrgharitud inimesed, samuti need, kes ise või kelle lähedased on haigusega kokku puutunud. Ligi 47 protsenti  küsitletutest leiab, et osteoporoosi kohta on saadaval piisaval hulgal infot. Paremini informeeritud inimesed on lasknud mõõta ka oma luutihedust.

Eakad haigusest ei tea

Kõige vähem on haigust puudutavaga kursis mitte-eestlased, madalama haridusega inimesed ja vanemad kui 75-aastased. Ka on ennetavat meedet, luutiheduse mõõtmisvõimalust vähem kasutanud madalama haridustaseme esindajad. Samas on nende seas, kes ei ole oma luutihedust mõõta lasknud, enam mehi ja mitte-eestlaste esindajaid.

«Uuringust ilmneb otsene seos suurema harituse ja terviseteadlikkuse vahel. Samas hindavad vastajad oma teadlikkust osteoporoosist veidi kõrgemaks kui on nende tegelikud teadmised. Haiguse peamiseks riskigrupiks peetakse õigustatult küll vanemaealisi naisi, ent suurimaks riskifaktoriks ekslikult ülekaalu. Kolmveerand vastajaskonnast teab, et tegemist on sageli esineva haigusega, kuid vaid pooled küsitletutest usuvad, et osteoporoos on ravitav,» sõnas Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog dr Karin Laas.  Ta lisas, et samas on osteoporoosi raviks väga tõhusaid preparaate, millest enamikul on ka haigekassa-poolne soodustus. «Võimalik, et osteoporoosi peetakse vananemisega kaasnevaks normaalseks nähtuseks, mitte haiguseks, mis vajab ravi. Sellist müüti on ikka ja jälle vaja ümber lükata,» toonitas ta.

Paljud ei tea oma haigusest midagi

Dr Laas tõdes, et eriarstina teeb talle heameelt, et osteoporoosi ennetamiseks peetakse kõige olulisemaks kaltsiumi, sh piimatoodete tarvitamist, D-vitamiini ning tervisesporti. Osteoporoosi kahtluse korral pöörduks 75 protsenti inimestest oma perearsti poole, mis on igati põhjendatud tee osteoporoosi diagnoosimiseks ja raviks. «Lisan juurde, et osteoporoosi kahtlusel võiks rääkida ka pereõega, kes võib anda esmaseid nõuandeid ja vajadusel suunata edasi perearstile,» sõnas Laas. 

Eriarst lisas, et kuigi ligi pool küsitletutest arvas, et haiguse kohta on saadaval piisavalt infot, on Eesti elanike seas siiski piisavalt sihtrühmi, kes on osteoporoosiga seonduvast vähem informeeritud. Kuigi Eesti Osteoporoosihaigete Liidu pikaajaline teavitus on üldjoontes hästi vilja kandud, on nii venekeelse elanikkonna, Kirde-Eesti elanike, vanemate kui 75+ ja madalamalt haritud inimeste hulgas neid, kellele peab rohkem infot jagama.

«Tegelikkus, et iga kolmas üle 50-aastane naine ja iga viies üle 50-aastane mees põeb osteoporoosi räägib sellest, et tuhanded patsiendid üle Eesti on üles leidmata. Samas on meil igal aastal arvukalt luumurde, mis kasvatavad tervishoiukulutusi,» rääkis arst. Tema sõnul väga paljud luumurruga üle keskea inimesed ei tea, et nende haiguseks on osteoporoos ning, et ühe luumurru järgselt on neil äärmiselt suur risk saada järgmine luumurd.

«Soovitan kõigil üle 65-aastastel naistel pöörduda oma perearsti poole ning vähemalt korra elus mõõta oma luutihedust ning arutada arstiga osteoporoosi ennetuse ja ravi vajadust. Meeste risk saada osteoporootiline luumurd on väiksem kui naistel, kuid see pole olematu,» tõdes Laas. Ka üle 75-aastased mehed võiks samuti oma luude tervise üle pereõe või -arstiga rääkida. «Raskeid luumurde on võimalik ennetada ja arsti juures käimise pingutus ning õigeaegne ravi võib lisada kvaliteeti teie elada jäänud aastatele,“» rõhutas reumatoloog.